Matteuse 13:45, 46
Meie Päästja võrdles lunastava armastuse õnnistusi kallihinnalise pärliga. Ta illustreeris oma õpetust tähendamissõnaga kaupmehest, kes “otsis ilusaid pärleid. Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle.” Kristus ise on eriti hinnaline pärl. Temas on koos Isa auhiilgus ja Jumala täius. Ta on Isa au ja Tema isiku eriline kuju. Tema iseloomus avaldub Jumala iseloomuomaduste au. Pühakirja iga lehekülg kiirgab Tema valgust. Kristuse õigus on ühegi vea ja plekita nagu puhas valge pärl. Ükski inimese tegu ei suuda Jumala suurt ja kallist andi paremaks muuta. See on veatu. Kristuses “peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded”. (Kl 2:3) Tema “on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks”. (1Kr 1:30) Kõik, mida on vaja inimhinge vajaduste ja igatsuste rahuldamiseks selles ja tulevases maailmas, on olemas Kristuses. Meie Lunastaja on nii kallihinnaline pärl, et sellega võrreldes võib pidada kõiki muid asju tühiseks. Kt 22.9
116 Kristus “tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu”. (Jh 1:11) Jumala valgus paistis maailma pimedusse ja “pimedus ei ole seda omaks võtnud”. (Jh 1:5) Kuid mitte kõik polnud taevase kingituse suhtes ükskõiksed. Tähendamissõna kaupmees esindab seda inimklassi, kes igatseb siiralt tõde. Erinevates riikides oli tõsiseid ja tähelepanelikke inimesi, kes otsisid paganliku maailma kirjandusest, teadusest ja religioonidest seda, mida nad võiksid hinge aardena vastu võtta. Juutide hulgas oli neid, kes otsisid seda, mida neil polnud. Nad ei olnud rahul vormilise religiooniga ning igatsesid sellist, mis oleks vaimulik ja ülendav. Kristuse jüngrid kuulusid nende hulka, samuti Korneelius ja Etioopia eunuhh. Nad olid igatsenud ja palvetanud, et saada valgust taevast, ja kui neile ilmutati Kristust, siis võtsid nad Ta rõõmuga vastu. Kt 22.10
Tähendamissõnas ei anta pärlit kingitusena. Kaupmees ostis pärli kogu oma vara hinnaga. Paljud kahtlevad selle tähenduses, sest Kristust esitatakse Pühakirjas annina. Ta on and, aga ainult neile, kes annavad ennast, oma hinge, ihu ja vaimu, täielikult Temale. Me peame andma end Kristusele, elama elu, mis on valmis kuuletuma kõigile Tema tingimustele. Kõik, mis me oleme, kõik annid ja võimed, mis meil on, on Issanda omad ja tuleb pühendada Tema teenimisele. Kui me end niimoodi tervenisti Temale anname, siis annab Kristus end koos kõigi taevaste aaretega meile. Me saame pärli kalli hinna eest. Kt 23.1
Lunastus on tasuta and, kuid ometi sellega kaubeldakse. Jumaliku halastuse kaupluses ostetakse ja müüakse kallihinnalist pärli ilma raha ja ilma hinnata. Selles poes võivad kõik 117 endale taevaseid kaupu muretseda. Tõe aarete varakamber on avatud kõigile. “Ennäe, ma avasin su ees ukse,” ütleb Issand, “mida ükski ei suuda lukustada.” Seda sissepääsu ei valva keegi mõõgaga. Hääled seestpoolt ja ukse juurest hüüavad: “Tule!” Päästja hääl kutsub meid tõsiselt ja armastavalt: “Ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks.” (Ilm 3:8, 18) Kt 23.2
Kristuse evangeelium on õnnistus, mida kõik võivad saada. Lunastust suudavad osta nii kõige vaesemad kui ka kõige rikkamad, seda ei saa hankida mitte mingisuguse ilmaliku jõukusega. See saavutatakse teenistusvalmi sõnakuulelikkusega, andes end Kristuse omandiks. Ka kõige kõrgem haridus ei suuda iseenesest inimest Jumalale lähemale tuua. Variseridele olid antud kõik ajalikud ja vaimulikud eelised ning nad ütlesid kiitleva uhkusega: “Me oleme rikkad ja meil on rikkust küllalt ning meil ei ole puudu millestki.” Ometi olid nad viletsad, armetud, vaesed, pimedad ja alasti. (Ilm 3:17) Kristus pakkus neile kallihinnalist pärli, kuid nemad põlgasid selle ära, ja Ta ütles neile: “Tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!” (Mt 21:31) Kt 23.3
Me ei saa lunastust ära teenida, kuid me peame seda otsima sellise huvi ja sihikindlusega, nagu loobuksime selle nimel kõigest, mis maailmas on. Kt 23.4
Me peame otsima kallihinnalist pärlit, kuid mitte ilmalikelt turgudelt ega ilmalikul moel. Hind, mida peame maksma, ei ole kuld ega hõbe, sest need kuuluvad Jumalale. Jäta mõte, et võidad oma lunastuse ajalike või vaimulike eeliste abil. Jumal kutsub meid teenistusvalmile sõnakuulmisele. Ta palub sul oma pattudest loobuda. “Kes võidab,” ütleb Kristus, “sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile.” (Ilm 3:21) Kt 23.5
118 On inimesi, kes näivad kogu aeg taevast pärlit otsivat. Aga nad ei loobu täielikult oma valedest harjumustest. Nad ei sure iseendale, et Kristus võiks neis elada. Seepärast nad ei leia kallihinnalist pärlit. Nad ei ole võitnud ebapüha auahnust ega ilmalike asjade armastust. Nad ei ole võtnud risti ega järginud Kristust enesesalgamise ja ohvri teel. Peaaegu kristlastena, kuid mitte täielikult kristlastena tunduvad nad olevat taevariigi lähedal, kuid ei saa sinna sisse. Peaaegu, kuid mitte täielikult päästetud olla tähendab mitte peaaegu, vaid täielikult kadunud olla. Kt 23.6
Ilusaid pärleid otsiva kaupmehe tähendamissõnal on mitu tähendust: see ei käi üksnes taevariiki otsivate inimeste kohta, vaid ka oma kadunud pärisosa otsiva Kristuse kohta. Kristus, kauneid pärleid otsiv taevane kaupmees, nägi kadunud inimkonnas kallihinnalist aaret. Patust rüvetatud ja laostatud inimeses nägi Ta lunastuse võimalusi. Südamed on olnud lahingutandriks võitluses Saatanaga ning need, kes on armastuse väega päästetud, on Lunastajale kallimad kui need, kes pole kunagi langenud. Jumal ei pidanud inimkonda põlastusväärseks ega väärtusetuks, Ta vaatas seda läbi Kristuse ja nägi, missuguseks võib see lunastava armastuse kaudu muutuda. Ta kogus kokku kõik universumi rikkused ja pani need maha, et osta üks pärl. Selle leidnud, paneb Jeesus ta tagasi tema kohale oma kroonis. “Sest otsekui laubaehte kivid peavad nad sätendama tema maal.” (Sk 9:16) “Nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Issand, sel päeval, mil ma oma kalliskivid valmistan.” (Ml 3:17, KJV) Kt 23.7
Kuid Kristus kui kallihinnaline pärl ning meie eesõigus seda taevast varandust endale saada on teema, millega peaksime kõige enam tegelema. Püha Vaim ilmutab inimestele ilusa pärli väärtust. Püha Vaimu väe aeg 119 on aeg, mil taevast andi eriliselt otsitakse ja leitakse. Kristuse päevil kuulsid evangeeliumi paljud, kuid valeõpetused olid nende mõistust tumestanud ja nad ei tundnud alandlikus 120 Galilea Õpetajas ära Jumala Läkitatut. Kuid pärast Kristuse taevaminemist andis Tema kroonimisest vahemehe ametisse märku Püha Vaimu väljavalamine. Nelipüha päeval anti Vaimu. Kristuse tunnistajad kuulutasid ülestõusnud Päästja väge. Taeva valgus tungis nende pimenenud mõistusesse, keda Kristuse vaenlased olid petnud. Nüüd nägid nad Teda ülendatuna “Juhiks ja Päästjaks”, et anda “Iisraeli rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist”. (Ap 5:31) Nad nägid, kuidas Teda ümbritses taevane au, Tema käes olid lõputud aarded, et anda neid kõigile, kes pöörduvad vastuhakust. Kui apostlid esitasid Isa Ainusündinu au, pöördus kolm tuhat hinge. Nad nägid ennast sellisena, nagu nad olid — patuste ja määrdunutena —, ja Kristust oma sõbra ning Lunastajana. Kristus tõsteti üles ja Teda austati Püha Vaimu väes. Usu kaudu nägid need usklikud Teda sellena, kes sündis alanduses, kannatas ja suri, et nemad ei peaks hukkuma, vaid saaksid igavese elu. Kristuse ilmutus andis neile Vaimu kaudu arusaamise Tema väest ja majesteetlikkusest ning nad sirutasid oma käed usus Tema poole, öeldes: “Ma usun.” Kt 23.8
Siis viidi rõõmusõnum ülestõusnud Päästjast asustatud maailma kaugeimate äärteni. Kogudus nägi pöördunuid kogunemas igast suunast. Usklikud pöördusid taas. Patused ühinesid kristlastega kallihinnalise pärli otsimisel. Täitus prohvetikuulutus, et nõrk on “nagu Taavet” ja “Taaveti sugu” on “nagu Issanda ingel”. (Sk 12:8) Iga kristlane nägi oma ligimeses taevaliku heatahtlikkuse ja armastuse võrdkuju. Domineeris ainult üks huvi. Üks asi ületas kõik teised. Kõik südamed tuksusid kooskõlas. Usklike ainus soov oli ilmutada Kristuse 121 iseloomu sarnasust ja töötada Tema riigi laiendamise heaks. “Ja uskliku kogul oli üks süda ja üks hing. [...] Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide peal.” (Ap 4:32, 33) “Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.” (Ap 2:47) Kristuse Vaim elustas tervet kogudust, sest nad olid leidnud kallihinnalise pärli. Kt 23.9
Need stseenid korduvad tulevikus ja veelgi suurema väega. Püha Vaimu väljavalamine nelipüha päeval oli varajane vihm, kuid hiline vihm tuleb külluslikum. Vaim ootab, et me paluksime ja võtaksime Teda vastu. Püha Vaimu vägi ilmutab Kristust taas kogu Tema täiuses. Inimesed märkavad kallihinnalise pärli väärtust ja ütlevad koos apostel Paulusega: “Mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval.” (Fl 3:7, 8) Kt 24.1