Kui Maarja pöördus ha ua poolt ära, nägi ta Jeesust lähedal seismas, kuid ei tundnud Teda ära. Jeesus kõneles leebelt, uurides tema kurbuse põhjust ja küsides, keda ta otsib. Maarja pidas Teda aednikuks ja palus, et kui tema oli Issanda ära viinud, siis ta ütleks, kuhu ta oli Tema pannud, et Maarja saaks Ta ära viia. Siis ütles Jeesus talle oma taevaliku häälega: “Maarja!” Maarja oli selle kalli hääletooniga tuttav ja vastas kiiresti: “Õpetaja!” ning soovis rõõmuga Teda emmata, kuid Jeesus ütles: “Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.” (Johannese 20:17) Rõõmsalt kiirustas Maarja hea uudisega jüngrite juurde. Jeesus tõusis ruttu oma Isa juurde, et kuulda oma kõrvaga Tema huulilt kinnitust, et Ta on ohvri vastu võtnud, ja et võtta vastu kogu võim taevas ja maa peal. Ltu 196.3
Inglid ümbritsesid Jumala Poega pilvena ning käskisid igavestel väravatel avaneda, et Aukuningas saaks sisse minna. Ma nägin, et sel ajal, kui Jeesus oli särava taevase hulgaga Jumala juures ja auhiilgusega kaetud, ei unustanud Ta oma maapealseid jüngreid, vaid võttis oma Isalt vastu väe, et pöörduda tagasi ja anda neile väge. Samal päeval läks Ta tagasi ja näitas end jüngritele. Siis lubas Ta end neil puudutada, sest Ta oli käinud ülal Isa juures ja saanud väe. Ltu 197.1