“Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.” Otsast harunenud tulekeeled kogunenute peal oli võrdkuju Püha Vaimu annist, mis neile anti: rääkida soravalt mitmes eri keeles, mis varem olid olnud nende jaoks tundmatud. Tuli tähistas tulist innukust, millega nad pidid tegutsema, ja väge, mis pidi kaasnema nende sõnadega. Ltu 202.4
Selle taevase valgustuse paistel ilmusid Kristuse selgitatud pühad kirjad nende mõistusesse elava sära ning selge ja mõjuvõimsa tõe ilus. Loor, mis oli neid takistanud tõde lõpuni mõistmast, oli nüüd eemaldatud ning Kristuse missiooni eesmärk ja Tema riigi olemus olid täiusliku selgusega arusaadavad. Ltu 203.1