Peetrus näitas, et selles ilmingus täitus otseselt Joeli prohvetikuu-lutus, kus kuulutati ette, et niisugune vägi tuleb Jumala rahvale, muutmaks neid sobivaks erilise töö jaoks. Ltu 204.2
Peetrus seostas Kristuse päritolu otsejoones austusväärse Taavetiga. Ta ei kasutanud selle õige seisukoha kinnitamiseks ühtki Jeesuse õpetust, sest ta teadis, et eelarvamused olid nii suured, et sel poleks olnud mõju. Kuid ta juhtis nad Taavetini, keda juudid pidasid oma rahva auväärseks esiisaks. Peetrus kõneles: “Taavet ütleb tema kohta: “Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu ihugi võib hingata lootuses, sest sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha kõdunemist.“” Ltu 204.3
Peetrus näitab siin, et Taavet ei saanud rääkida iseendast, vaid kindlasti Jeesusest Kristusest. Taavet suri loomulikku surma nagu teised inimesed, tema hauakambrit koos selles sisalduva austatud põrmuga oli kuni tolle ajani hoolikalt säilitatud. Jumal oli Taavetit kui Iisraeli kuningat ja ka kui prohvetit eriliselt austanud. Talle näidati prohvetlikus nägemuses tulevikku ja Kristuse teenimistööd. Ta nägi Tema äratõukamist, kohtuprotsessi, ristilöömist, matmist, ülestõusmist ja taevaminekut. Ltu 204.4
Taavet tunnistas, et Kristuse hing ei pidanud jääma surmavalda (hauda) ja Tema ihu ei pidanud nägema kõdunemist. Peetrus näitab selle prohvetikuulutuse täitumist Naatsareti Jeesuses. Jumal oli Ta hauast üles äratanud enne, kui Tema keha jõudis kõduneda. Nüüd oli Ta ülendatud taevaste taevasse. Ltu 205.1
Sellel meeldejääval sündmusel veendus tões põhjalikult ja tun-nistas Teda oma Päästjaks suur hulk neid, kes seni olid pidanud naeruväärseks ideed, et nii tagasihoidlik isik nagu Jeesus on Jumala Poeg. Kogudusse lisati kolm tuhat inimest. Apostlid kõnelesid Püha Vaimu väes ja nende sõnu ei olnud võimalik kummutada, sest nad kinnitasid neid võimsate imedega, mida nad tegid Jumala Vaimu väljavalamise tõttu. Jüngrid ise olid selle ilmingu tulemuste ning hingede kiire ja rohke lõikuse tõttu hämmingus. Kõiki inimesi täitis hämmastus. Need, kes ei loovutanud eelarvamusi ja kitsarinnalisust, olid nii heitunud, et nad ei söandanud ei sõna ega teoga seda võimsat tööd takistada ning aja jooksul nende vastuseis kadus. Ltu 205.2
Apostlite argumendid, kuigi selged ja veenvad, ei oleks iseenesest kõrvaldanud juutide eelarvamusi, mis olid vastu pannud nii paljudele tõenditele. Ent Püha Vaim saatis need argumendid jumaliku väega nende südamesse. Need olid otsekui Kõigevägevama teravad nooled, veendes neid nende kohutavas süüs au Issanda hülgamisel ja ristilöömisel. “Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: “Mida me peame tegema, mehed-vennad?” Aga Peetrus ütles neile: “Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.“” Ltu 205.3
Peetrus rõhutas süüdlastele tõsiasja, et nad olid hüljanud Kristuse, sest preestrid ja ülemad olid neid petnud, ning kui nad otsivad jätkuvalt nende nõuandeid ja ootavad, et need juhid tunnistaksid Kristust enne, kui nad ise söandavad seda teha, siis ei võta nad Teda kunagi vastu. Kuigi need mõjuvõimsad mehed väitsid end pühad olevat, olid nad auahned ning ihaldasid rikkust ja maist au. Nad ei tulnud kunagi Kristuse juurde valgust vastu võtma. Jeesus oli ette kuulutanud kohutavat karistust sellele rahvale nende kangekaelse uskmatuse pärast, hoolimata neile antud kõige mõjukamatest tõenditest, et Jeesus on Jumala Poeg. Ltu 206.1
Sellest ajast peale oli jüngrite keelekasutus puhas, lihtne ja täpne nii sõnade kui ka aktsendi poolest, ükskõik kas nad kõnelesid emakeeles või võõrkeeles. Need tagasihoidlikud mehed, kes ei olnud kunagi prohvetite koolis õppinud, esitasid tõdesid nii ülevalt ja puhtalt, et kuulajad olid hämmastunud. Nad ei saanud isiklikult minna maa äärteni, kuid pühadele oli tulnud inimesi igast maailmanurgast ja nemad viisid vastuvõetud tõed oma koju ja kuulutasid oma rahva hulgas ning võitsid nii inimesi Kristusele. Ltu 206.2