Sel ajal kui Paulus astus julgelt vastu kõigile niisuguse sammu tagajärgedele ja palus templis tõsiselt Jumalat, ilmus Päästja talle nägemuses ja ütles: “Tõtta ja mine kiiresti Jeruusalemmast ära, sest nad ei võta vastu sinu tunnistust minu kohta.” Isegi siis kõhkles Paulus ega tahtnud Jeruusalemmast lahkuda, ilma et oleks kangekaelseid juute veennud oma usu tõesuses. Ta arvas, et isegi kui ta peaks tõe nimel oma elu ohverdama, poleks see midagi enamat kui vaid selle kohutava loo klaarimine, mis oli tema osa Stefanose surma juures. Ta vastas: “Issand, nad ise ju teavad, et ma viisin vangi ja peksin sünagoogides neid, kes sinusse usuvad. Ja kui sinu tunnistaja Stefanose verd valati, seisin minagi seal juures ja kiitsin selle heaks ning valvasin nende rõivaid, kes ta hukkasid.” Kuid vastus oli veelgi otsustavam kui enne: “Mine, sest ma läkitan su kaugele paganate sekka!” Ltu 233.3
Kui vennad said teada Pauluse nägemusest ja sellest, kuidas Jumal temast hoolis, suurenes nende mure, sest nad mõistsid, et ta oli tõepoolest Issanda valitud tööriist, et viia paganatele tõde. Nad kiirustasid tagant tema salajast põgenemist Jeruusalemmast, kartes, et juudid ta tapavad. Pauluse lahkumine peatas mõneks ajaks juutide ägeda vastuseisu ning kogudusel oli puhkeperiood, mille ajal lisandus suur hulk usklikke. Ltu 234.1