Apostlite teod 12:1-23
HEROODES OLI nime poolest juudi usku pöördunud ning näiliselt väga innukas Seaduse tseremooniate säilitamisel. Ta oli Rooma keiser Claudiuse alam ja Juudamaa valitsus oli tema käes, samuti oli tal Galilea nelivürsti positsioon. Heroodes püüdis väga saavutada juutide poolehoidu, lootes nii kindlustada oma ametid ja austuse. Seepärast täitis ta jätkuvalt juutide soove Kristuse koguduse tagakiusamisel. Kõigepealt röövis ta usklike majad ja vara, seejärel hakkas vangistama juhtivaid isikuid. Ta vahistas Jaakobuse, heitis ta vanglasse ning saatis timuka teda mõõgaga tapma, samamoodi nagu teine Heroodes oli lasknud prohvet Johannesel pea maha lüüa. Seejärel muutus ta julgemaks ja, nähes, et tema teod meeldisid juutidele, lasi vahistada Peetruse. Neid julmusi saadeti korda paasapüha pühalikul ajal. Ltu 244.1
Inimesed kiitsid heaks Heroodese tegevuse Jaakobuse surmasaatmisel, kuigi mõned kurtsid selle liiga salajase toimepanemise üle, väites, et avalik hukkamine oleks kõigile usklikele ja nende poolehoidjatele hirmutavamalt mõjunud. Seepärast võttis Heroodes Peetruse vahi alla ja kavatses pakkuda juutidele rahuldust tema surma avaliku vaatemänguga. Kuid valitsejale vihjati, et tuua vana apostel hukkamiseks kõigi paasapühaks Jeruusalemma kogunenud inimeste ette pole ohutu. Kardeti, et tema auväärne ilmumine võib äratada kaastunnet ja lugupidamist. Samuti kardeti, et ta võib teha jälle mõne võimsa üleskutse, millega ta oli sageli ergutanud inimesi uurima Jeesuse Kristuse elu ja iseloomu, mida nemad ei suutnud kogu oma kavalusega kummutada. Juudid kartsid, et niisugusel juhul nõutakse kuningalt tema vabastamist. Ltu 244.2
Sel ajal kui Peetruse hukkamist mitmesugustel ettekäänetel paa-sapüha lõppemiseni edasi lükati, oli Kristuse kogudusel sügav tõsise läbikatsumise ja palve aeg. Oli valjuhäälseid palveid, pisaraid ja paastumist. Nad palusid lakkamatult Peetruse pärast. Nad arvasid, et kristlik töö ei tohi temast ilma jääda ning et nad olid jõudnud kohta, kus Kristuse kogudus sureks ilma Jumala erilise abita välja. Ltu 245.1
Viimaks määrati kindlaks Peetruse hukkamispäev, kuid ikka tõusid veel usklike palved taeva poole. Ja sel ajal kui nende energia ja kaastunne olid haaratud innukaisse palvetesse, olid Jumala inglid vangistatud apostlit valvamas. Inimese kitsikus on Jumala võimalus. Peetrus pandi kahe ahelaga kahe sõduri vahele, kumbki kett oli kinnitatud ühe valvuri randme ümber. Seetõttu ei olnud tal võimalik ilma nende teadmata liigutada. Vangla uksed olid kõvasti kinni ja nende ees oli tugev valve. Nii lõigati ära kõik võimalused inimlike vahendite abil pääseda või põgeneda. Ltu 245.2
Apostlit see olukord ei heidutanud. Pärast Kristuse salgamist ennistatuna oli ta trotsinud kartmatult ohte ning ilmutanud ristilöödud, ülestõusnud ja taevasse läinud Päästjast kuulutamisel õilsat julgust ja vaprust. Ta uskus, et nüüd on tulnud aeg, mil ta peab andma oma elu Kristuse pärast. Ltu 245.3
Ööl enne määratud hukkamist magas Peetrus nagu tavaliselt ahelatega kahe sõduri vahele kinnitatult. Heroodes, kes mäletas Peetruse ja Johannese põgenemist vanglast, kus nad olid olnud usu pärast, võttis sel korral kasutusele topeltabinõud. Valvesõdurid tehti vangi järelevalve suhtes vastutavaks, et nad oleksid eriti valvsad. Peetrus oli aheldatud massiivsesse kaljukambrisse, mille uksed olid kinni trellide ja riividega. Seda kongi oli saadetud valvama kuusteist meest, kes vahetasid üksteist korrapäraselt välja. Korraga oli valvamas neli meest. Kuid riivid ja trellid ning Rooma valvesalk, mis välistas tõhusalt igasuguse inimliku abi võimaluse vangile, muutis Jumala võidu Peetruse vanglast vabastamisel üksnes suuremaks. Heroodes tõstis käe Kõigekõrgema vastu ning Jumala sulase elu kallale kippumise eest pidi ta saama korralikult alandatud ja löödud. Ltu 245.4