PAULUS OLI väsimatu tööline. Ta reisis pidevalt paigast paika, mõnikord külalislahkuseta piirkondades, teinekord mööda vett, läbi tormi ja maru. Ta ei lasknud millelgi oma tööd takistada. Ta oli Jumala teenija ja pidi täitma Tema tahet. Suusõnaliselt ja kirja teel andis ta edasi sõnumit, mis on sellest ajast peale Jumala kogudust aidanud ja kinnitanud. Meie jaoks, kes elame selle maa ajaloo lõpul, kõneleb tema sõnum selgelt ohtudest, mis ähvardavad kogudust, ja valeõpetustest, millega Jumala rahvas peab kokku puutuma. Ltu 258.1
Paulus käis riigist riiki ja linnast linna, kuulutas Kristusest ja rajas kogudusi. Igal pool, kus ta leidis kuulajaid, seisis ta vastu eksitusele ja pööras inimeste jalad õigele teele. Neist, kes tema töö kaudu ükskõik missuguses paigas Kristuse vastu võtsid, moodustas ta koguduse. Seda tegi ta hoolimata sellest, kui vähe neid oli. Ja Paulus ei unustanud nii rajatud kogudusi ära. Ükskõik kui väike oli kogudus, see oli tema hoolitsuse ja huvi objekt. Ltu 258.2
Pauluse kutsumus nõudis temalt mitmesugust teenimist: oma kätega elatise nimel töötamist, koguduste rajamist, juba rajatud kogudustele kirjade kirjutamist. Kuid ometi nende erinevate tööde keskel väitis ta: “Ma teen seda ühte asja.” (Kiri filiplastele 3:13) Kogu töös hoidis ta vankumatult üht eesmärki — olla ustav Kristusele, kes oli end ilmutanud talle siis, kui ta teotas Tema nime ja kasutas kõiki oma võimuses olevaid vahendeid, et ka teised sama teeksid. Tema elu üks suur eesmärk oli teenida ja austada Teda, kelle nimi oli kord täitnud teda põlgusega. Tema ainus soov oli võita inimesi Päästjale. Juudid ja paganad võisid talle vastu astuda ja teda taga kiusata, kuid ei saanud teda eesmärgist kõrvale kallutada. Ltu 258.3