Go to full page →

KOHANESMISVÕIMELINE TÖÖLINE Ltu 259

Vaadake teda Filippi vangikongis, kus hoolimata valust piinatud kehast, katkestab kesköise vaikuse tema kiituslaul. Pärast seda, kui maavärin on kongide uksed avanud, on taas kuulda tema häält julgustavates sõnades paganlikule vangivalvurile: “Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin,” iga mees oma kohal, ühe kaasvangi kohaloleku tõttu tagasi hoitud. Ning vangivalvur, veendunud selle usu reaalsuses, mis hoiab Paulust, uurib päästeteed ja ühineb kogu oma perega Kristuse jüngrite tagakiusatud seltskonnaga. Ltu 259.5

Vaadake Paulust Ateenas Areopaagi nõukogu ees, kui ta vastab teadusele teadusega, loogikale loogikaga ja filosoofiale filosoofiaga. Pange tähele, kuidas ta osutab jumaliku armastuse taktitundega Jahvele kui “tundmatule jumalale”, keda tema kuulajad on teadmatult teeninud, ning tsiteerides nende enda poeeti, kirjeldab Teda kui Isa, kelle lapsed nad on. Kuulake teda sel kastivahede ajastul, kus ei tunnustatud üldse inimese õigusi inimesena, kui ta esitab suure tõe inimeste vendlusest, väites, et Jumal “on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal”. Siis ta näitab, kuidas kõigis Jumala suhetes inimestega kulgevad kuldse niidina Tema armu ja halastuse plaanid. Ta “on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist”. Ltu 260.1

Kuulake teda Festuse kohtu ees, kus evangeeliumi tões veendunud kuningas Agrippa hüüatab: “Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!” Missuguse leebe viisakusega vastab Paulus, ise oma ahelatele viidates: “Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!” Ltu 260.2

Nii möödus tema elu, nagu ta oma sõnadega kirjeldab: “Tihti olen olnud teekondadel, ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas, ohus linnades, ohus kõrbes, ohus merel, ohus valevendade käes, töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti.” (2. Kiri korintlastele 11:26, 27) Ltu 260.3

Ta ütleb: “Kui meid sõimatakse, siis me õnnistame, kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära, kui meid halvustatakse, siis me räägime lahkesti.” (1. Kiri korintlastele 4:12, 13) “Kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.” (2. Kiri korintlastele 6:10) Ltu 261.1