Paulus viidi hukkamispaika salaja. Tema tagakiusajaid häiris tema mõju ulatus ja nad kartsid, et isegi tema surm võib võita pöördunuid kristlusele. Seepärast lubati kohale ainult vähe pealtvaatajaid. Kuid kalgistunud sõdurid, kes olid määratud teda saatma, kuulsid tema sõnu ning nägid hämmastusega, et ta oli isegi niisuguse surma eel reibas ja koguni rõõmus. Tema andestav vaimsus mõrvarite suhtes ja viimase hetkeni vankumatu usaldus Kristusesse olid elulõhn eluks mõne jaoks, kes nägi tema märtrisurma. Üsna pea võtsid mitmed vastu Päästja, kellest Paulus oli kuulutanud, ning pitseerisid oma usu kartmatult verega. Ltu 263.1
Pauluse elu tunnistas viimse hetkeni, et tema sõnad Teises kirjas korintlastele on tõde: “Sest see, kes ütles: “Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest. See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus.” (2. Kiri korintlastele 4:6-10) Tema võimekus ei olnud iseenesest, vaid tema hinge täitis Jumala Vaimu ligiolu ja töö ning see allutas iga tema mõtte Kristuse tahtele. Tõsiasi, et tema elu oli näide tõest, mida ta kuulutas, andis nii tema kuulutusele kui ka käitumisele veenva väe. Prohvet ütleb: “Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab sinu peale.” (Jesaja 26:3) Tema ilmes väljenduv taevane rahu võitis palju inimesi evangeeliumile. Ltu 263.2
Apostel vaatas tulevikku mitte ebakindluse või hirmuga, vaid rõõmsa lootuse ja igatseva ootusega. Kui ta seisis märtrisurma paigas, ei näinud ta timuka välgatavat mõõka ega rohetavat maad, mis pidi peagi võtma vastu tema vere. Ta vaatas üles, läbi suvepäeva rahuliku sinise taeva, Igavese trooni poole. Tema mõte oli: “Oo Issand, sina oled minu lohutus ja osa. Millal saan ma sinu juurde? Millal saan sind näha oma silmaga, ilma tuhmistava eesriideta?” Ltu 264.1
Paulus kandis endas läbi oma maise elu taevast õhustikku. Kõik, kes temaga suhtlesid, tundsid Kristusega ühenduse ja inglite seltskonna mõju. Selles on tõe vägi. Püha elu loomulik, alateadlik mõju on kõige veenvam jutlus kristluse kasuks. Väited, ükskõik kui ümberlükkamatud, võivad tekitada üksnes vastuseisu, kuid jumalikul eeskujul on vägi, millele on võimatu lõpuni vastu panna. Ltu 264.2
Kui apostel kaotas silmist oma lähenevad kannatused, tundis ta sügavat muret jüngrite pärast, kes pidid jääma temast maha võitlema eelarvamuste, vihkamise ja tagakiusamisega. Ta püüdis kinnitada ja julgustada neid väheseid kristlasi, kes saatsid teda hukkamispaika, korrates neile äärmiselt kalleid tõotusi, mis on antud neile, keda õiguse pärast taga kiusatakse. Ta kinnitas neile, et kõigest sellest, mida Issand on oma läbi katsutud ja ustava rahva kohta rääkinud, ei lange midagi tühja. Nad tõusevad ja säravad, sest Issanda valgus paistab nende peale. Nad saavad kaunid rõivad, kui ilmub au Issand. Mõnda aega võivad nad taluda mitmesuguste kiusatuste raskust, nad võivad jääda ilma maisest mugavusest, kuid nad peavad julgustama oma südant, öeldes: “Ma tean, kellesse ma usun. Tema suudab hoida seda, mille ma olen Tema hoolde usaldanud. Lõpuks tuleb Tema noomitus ning saabub rõõmus rahuhommik ja täiuslik päev.” Ltu 264.3
Meie Päästejuht valmistas oma teenija ette viimase suure konflikti jaoks. Kristuse ohvri läbi lunastatuna, Tema verega pattudest puhastatuna ja Tema õigusega rüütatult oli Paulusel iseendas tunnistus, et tema hing on Lunastaja silmis kallis. Tema elu oli koos Kristusega varjul Jumalas ning ta oli veendunud, et Tema, kes oli võitnud surma, suudab hoida seda, mis on Tema hoolde usaldatud. Ta haaras kinni Päästja tõotusest: “Viimsel päeval mina äratan ta üles.” (Johannese 6:40) Tema mõtted ja lootused keskendusid Issanda teisele tulekule. Ja kui timuka mõõk langes ja märtri hinge kogunesid surmavarjud, oli tema viimane mõte sama, mis saab olema tema esimene mõte suurel ülestõusmisel — kohtuda oma Eluandjaga, kes tervitab teda õndsate rõõmus. Ltu 265.1
Hea hulk sajandeid on möödunud ajast, mil valati Jumala Sõna ja Kristuse tunnistusena elatanud Pauluse veri. Ükski ustav käsi ei pannud järeltulevatele põlvkondadele kirja selle püha mehe elu viimaseid hetki, kuid ilmutuse kaudu on säilinud meie jaoks tema tunnistus suremisel. Tema hääl on kõlanud trompetihelina läbi kõigi ajastute, julgustanud tuhandeid Kristuse tunnistajaid ja virgutanud tuhandeid murest murtud südameid oma võidurõõmsa kajaga: “Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.” (2. Kiri Timoteosele 4:6-8) Ltu 265.2