APOSTEL PAULUS kuulutas oma Teises kirjas tessalooniklastele ette suurt usust taganemist, mis tuleneb paavstivõimu kehtestamisest. Ta ütles, et Kristuse päev ei tule enne, “kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, hukatuse poeg, kes paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nimetatakse jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse, lastes end paista Jumalana”. Ja peale selle hoiatab apostel vendi, et “vägivalla saladus on juba toimimas”. (2. Kiri tessalooniklastele 2:3, 4, 7) Juba sel varajasel ajal nägi ta kogudusse hiilivaid eksitusi, mis valmistasid teed paavstluse kujunemisele. Ltu 271.1
Vähehaaval, algul vargsi ja vaikselt ning seejärel üha avalikumalt, tugevamaks muutudes ja inimeste mõistuse üle kontrolli haarates jätkas ülekohtu saladus oma eksitavat ja Jumalat teotavat tegevust. Peaaegu märkamatult leidsid paganlikud kombed tee kristlikku kirikusse. Mõnda aega takistasid kompromissi vaimsust ja kohandumist ägedad tagakiusamised, mida kogudus talus paganluse tõttu. Aga kui tagakiusamine lakkas ning kristlus sisenes kuningate õukondadesse ja paleedesse, vahetas see Kristuse ja Tema apostlite alandliku lihtsuse paganlike preestrite ja valitsejate toreduse ja uhkuse vastu ning asendas Jumala nõudmised inimeste teooriate ja traditsioonidega. Constantinuse ainult nime poolest pöördumine 4. sajandi alguses kutsus esile suurt rõõmu ning maailm astus õigluse rüüs kogudusse. Nüüd arenes rikutus kiiresti. Kuigi paganlus näis olevat võidetud, sai sellest võitja. Kogudust juhtis paganluse vaimsus. Selle õpetused, tseremooniad ja ebausk olid end Kristuse järelkäijaks nimetavate inimeste usu ja jumalateenistuse osa. Ltu 271.2
Selle paganluse ja kristluse vahelise kompromissi tulemusena kujunes välja prohvetikuulutuses ennustatud seadusevastane inimene, kes tegutseb Jumala vastu ja ülendab end Jumalast kõrgemaks. See hiiglaslik väärreligiooni süsteem on Saatana väe meistriteos — monument tema pingutustele seada end troonile, et valitseda maad oma tahte kohaselt. Ilmaliku kasu ja austuse tagamiseks oli kirik sunnitud taotlema maailma tähtsate meeste poolehoidu ja toetust ning, olles niiviisi Kristuse hüljanud, meelitati kirik alistuma Saatana esindajale — Rooma piiskopile. Ltu 271.3
Üks katoliikluse juhtivaid õpetusi on, et paavst on Kristuse ülemaailmse koguduse nähtav pea, kellele on antud ülim võim piiskoppide ja pastorite üle kogu maailmas. Veelgi enam, paavst on omastanud Jumala enda õigused. Saatan teadis hästi, et Pühakiri võimaldaks inimestel tema pettusi märgata ja ta võimule vastu seista. Sõna abil seisis maailma Päästja tema rünnakutele vastu. Iga kallaletungi peale esitas Kristuse igavese tõe kilbi, öeldes: “Kirjutatud on.” Igale vaenlase ettepanekule vastas Ta Sõna tarkuse ja väega. Et Saatan saaks säilitada oma võimu inimeste üle ja panna maksma paavstliku anastaja autoriteedi, peab ta hoidma inimesi Pühakirja suhtes teadmatuses. Piibel ülistab Jumalat ja seab piiratud inimesed nende õigele positsioonile, seepärast tuleb selle pühi tõdesid varjata ja maha vaikida. Roomakatoliku kirik võttis selle loogika omaks. Sadu aastaid oli Piibli levitamine keelatud. Inimestel oli keelatud seda lugeda või kodus omada ning põhimõttelagedad preestrid ja prelaadid tõlgendasid selle õpetusi oma õiguste toetamiseks. Nii sai paavst peaaegu kogu maailmas tuntuks kui Jumala asemik maa peal, kellele on antud ülim võim kiriku ja riigi üle. Ltu 272.1