14. sajandil tõusis Inglismaal “reformatsiooni koidutäht”. John Wycliffe oli mitte üksnes Inglismaal, vaid kogu kristlaskonna reformatsiooni kuulutaja. Ta oli puritaanide esiisa, tema ajastu oli oaas kõrbes. Ltu 280.1
Issand nägi olevat sobiliku usaldada reformimise töö inimesele, kelle intellektuaalsed võimed andsid tööle hea kuulsuse ja väärikuse. See vaigistas põlastavad hääled ning takistas tõe vastastel tõekaitsja harimatuse naeruvääristamise abil teda halba kuulsusse seada. Kui Wycliffe oli koolihariduse omandanud, hakkas ta Pühakirja uurima. Pühakirjas leidis ta selle, mida oli varem asjatult otsinud. Siin nägi ta lunastusplaani ja Kristust kui inimese ainsat eestkostjat. Ta mõistis, et roomakatoliku kirik oli hüljanud Piibli tee inimeste traditsioonide nimel. Ta andis end Kristuse teenistusse ja otsustas kuulutada tõdesid, mille oli avastanud. Ltu 280.2
Tema tähtsaim elutöö oli Pühakirja tõlkimine inglise keelde. See oli üleüldse esimene täielik ingliskeelne tõlge. Kuna trükikunst oli veel tundmatu, oli tõlget võimalik paljundada üksnes aeglase ja vaevanõudva tööga, ometi seda tehti ja Inglismaa rahvas sai Piibli omas keeles. Nii hakkas Jumala Sõna valgus heitma oma kiiri pimedusse. Jumalik käsi valmistas teed suurele reformatsioonile. Ltu 280.3
Pöördumine inimeste loogilise mõtlemise poole äratas neid paavstlikele dogmadele passiivselt alistumast. Kõrgemad ühiskon-naklassid, kellel ainsana oli sel ajal kirjaoskus, võtsid Pühakirja heakskiiduga vastu. Nüüd õpetas Wycliffe protestantismi eristavaid õpetusi — päästmist usu kaudu Kristusesse ning Pühakirja ainueksimatust. Paljud preestrid ühinesid temaga Piibli levitamisel ja evangeeliumi kuulutamisel ning selle töö ja Wycliffe’i kirjutiste mõju oli nii suur, et ligi pool Inglismaa elanikest võttis uue usu vastu. Pimeduse kuningriik värises. Ltu 280.4
Vaenlaste püüdlused tema tööd peatada ja elu hävitada olid tagajär-jetud ning kuuekümne viie aastaselt suri ta rahus altariteenistusel. Ltu 281.1