Maa värises kohutavalt, kui Jumala Poja hääl kutsus magavad pühad välja. Nad vastasid kutsele ja tulid välja aulisse surematusesse rüütatult ning hüüdsid: “Võit, võit surma ja haua üle! Oo surm, kus on sinu astel? Oo haud, kus on sinu võit?” (vt 1.Kiri korintlastele 15:55) Seejärel ühendasid elavad pühad ja ülestõusnud oma hääle pikaks vaimustunud võiduhüüuks. Need, kelle keha oli läinud alla hauda haiguse ja surma märkidega, tulid nüüd välja surematu tervise ja elujõuga. Elavad pühad muudeti hetkega, silmapilgu jooksul, nad tõsteti üles koos ülestõusnutega ja koos kohtusid nad Issandaga õhus. Oo, missugune auline kohtumine! Sõbrad, keda surm oli lahutanud, olid koos, et mitte kunagi enam lahku minna. Ltu 346.1
Pilvevankri igas küljes olid tiivad ja selle all elavad rattad. Ning kui vanker ülespoole veeres, hüüdsid rattad: “Püha!” ja kui tiivad liikusid, hüüdsid nad: “Püha!” ning pühade inglite kaaskond pilve ümber hüüdis: “Püha, püha, püha, Issand Jumal Kõikväeline!” Ja pühad pilvel hüüdsid: “Au! Halleluuja!” Ja vanker veeres üles püha linna poole. Enne linna sisenemist korraldati pühad täiuslikku nelinurk, mille keskel oli Jeesus. Ta oli pühadest ja inglitest pea ja õlgade jagu kõrgemal. Tema majesteetlik välimus ja kaunis nägu oli nähtav kõigile nelinurgas seisjatele. Ltu 346.2