1. Moosese 1. peatükk
Isa ja Poeg asusid võimsa ja imeväärse töö kallale, mida nad olid kavandanud — looma maailma. Maa tuli Looja kätest üliväga kaunina. Oli mägesid, künkaid ja tasandikke, siin-seal oli jõgesid ja teisi veekogusid. Maa ei olnud üks lõputu tasandik, vaid maastikku liigendasid künkad ja mäed, mis polnud nii kõrged ja teravad kui praegu, vaid korrapärased ja kauni kujuga. Kusagil polnud näha paljaid kõrgeid kaljusid, sest need olid pealispinna all nagu maa luustik. Veed olid ühtlaselt jaotatud. Künkaid, mägesid ja väga ilusaid tasandikke ehtisid taimed ja lilled ning igasugused kõrged majesteetlikud puud, mis olid mitu korda suuremad ja palju kaunimad kui praegused puud. Õhk oli puhas ja tervislik ning maa näis suurepärase paleena. Inglid vaatasid Jumala imelist ja kaunist kätetööd ja rõõmustasid selle üle. Ltu 21.1
Kui maa ja sellel elavad loomad olid loodud, viisid Isa ja Poeg täide enne Saatana langemist kavandatud eesmärgi — inimese loomise enda näo järgi. Nad olid tegutsenud koos maa ja kõige sellel asuva elava loomisel. Ja nüüd ütles Jumal oma Pojale: “Tehkem inimesed oma näo järgi.” Kui Aadam tuli oma Looja kätest, oli ta suursugust kasvu ja kaunilt sümmeetriline. Ta oli rohkem kui kaks korda pikem kui tänapäeval maa peal elavad inimesed ning ta oli heade proportsioonidega. Tema näojooned oli täiuslikud ja kaunid. Ta näojume ei olnud valge ega kahkjas, vaid punakaspruun ja kiirgas tervisest. Eeva ei olnud nii pikk kui Aadam. Ta ulatus talle veidi allapoole õlgu. Ka Eeva oli suursugune, täiusliku sümmeetriaga ja väga kaunis. Ltu 21.2
Patuta paar ei kandnud kunstlikke rõivaid. Nad olid rüütatud valguse ja auhiilguse kattega nagu inglidki. See valgussõõr ümbritses neid ajal, kui nad elasid sõnakuulmises Jumalale. Kuigi kõik, mida Jumal oli teinud, oli täiuslikult ilus ja tundus, et Aadama ja Eeva õnneks loodud maalt ei puudunud midagi, ilmutas Ta oma suurt armastust nende vastu, rajades ekstra nende jaoks aia. Osa nende aega pidi hõivama aia hooldamise rõõmus töö ning osa pidi kuluma inglite külaskäikudele, nende juhiste kuulamisele ja õnnelikule mõtisklemisele. Nende töö ei olnud kurnav, vaid meeldiv ja kosutav. See kaunis aed pidi olema nende kodu. Ltu 21.3
Sellesse aeda asetas Issand igasuguseid kasulikke ja kauneid puid. Oli puid, mis olid lookas lopsakate viljade all, mis lõhnasid külluslikult, olid silmale ilusad vaadata ja maitsesid hästi — need oli Jumal kavandanud püha paari toiduks. Oli kenasid viinapuid, mis sirutusid ülespoole, olles lookas niisuguse viljakoorma all, mida inimene pärast langemist pole enam näinud. Viljad olid suured ja erivärvilised — mõned peaaegu mustad, mõned punakaslillad, punased, roosad ja helerohelised. Neid kauneid ja lopsakaid vilju viinapuu okste küljes nimetati viinamarjadeks. Viinapuud oksad ei lamanud vastu maad, kuigi nad ei toetunud sõrestikule, kuid viljade raskus painutas neid allapoole. Aadama ja Eeva jaoks oli rõõmus töö moodustada viinapuu okstest kauneid lehtlaid ja suunata oksi nii, et moodustusid kaunitest, elavatest puudest ja lehestikust looduslikud elamud, mis olid täis aromaatseid vilju. Ltu 22.1
Maa oli rüütatud kauni halja taimestikuga, selle hulgas võrsus ohtralt igasuguse kuju ja värvusega lõhnavaid lilli. Kõik oli maitsekalt ja suurepäraselt korraldatud. Aia keskel seisis elupuu, mis hiilgas rohkem kui kõik teised puud. Selle viljad nägid välja nagu kuldja hõbeõunad ning need pidid pikendama surematust. Lehtedel olid tervistavad omadused. Ltu 22.2