Iisraeli laste uskmatus ja nurisemine illustreerivad Jumala rahvast praegusel ajal. Paljud vaatavad tagasi ning imestavad nende uskmatuse ja pideva nurisemise üle pärast seda, kui Issand oli nende heaks nii palju teinud ja andnud korduvaid tõendeid oma hoolitsusest ja armastusest nende vastu. Nad arvavad, et nemad pole olnud tänamatud. Kuid mõned, kes niiviisi mõtlevad, nurisevad ja kaebavad väiksema tähtsusega asjade üle. Nad ei tunne ennast. Jumal paneb neid sageli proovile ja katsub nende usku väikestes asjades ning nad ei talu katsumust sugugi paremini kui vanaaja Iisrael. Ltu 108.4
Paljude hetkevajadused on täidetud, kuid ometi ei usalda nad Issandat tuleviku suhtes. Nad ilmutavad uskmatust ning vajuvad oodatava puuduse tõttu meeleheitesse ja masendusse. Mõned on pidevalt mures, et neile võib tulla puudus kätte ja nende lapsed peavad kannatama. Kui kerkivad probleemid või kui nad satuvad kitsaskohtadesse — kui nende usku ja armastust Jumala vastu proovile pannakse -, kohkuvad nad katsumuse ees tagasi ja nurisevad protsessi üle, mille Jumal on nende puhastamiseks valinud. Nende armastus ei osutu puhtaks ja täiuslikuks, et kõike taluda. Ltu 109.1
Taeva Jumala rahva usk peab olema tugev, aktiivne ja vastupidav — loodetavate asjade tõelisus. Siis on nende väljendus: “Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime,” sest Ta on mulle rikkalikult head teinud. Ltu 109.2
Mõni peab enesesalgamist tõeliseks kannatuseks. Antakse järele rikutud isule. Paljud end kristlaseks nimetavad inimesed kardavad, et lihtsa toitumisviisi tulemuseks on tõeline nälg, ja nad pigem astuvad tagasi, kui talitsevad oma rikutud isu. Ja nagu Iisraeli lapsed, eelistavad nad pigem orjust, haigestunud organismi ja isegi surma, kui jäävad lihapottidest ilma. Leib ja vesi on kõik, mida on tõotatud ülejäänutele ahastusajal. Ltu 109.3