Kogudusetelk koosnes kahest ruumist, mida eraldas kardin ehk eesriie. Kõik esemed kogudusetelgis olid valmistatud puhtast kullast või kullaga kaetud. Selle eesriided olid mitmevärvilised ja kaunilt kujundatud ning neisse olid kuldja hõbeniitidega kootud keerubid, mis pidid kujutama taevaingleid, kes on seotud taevase pühamu tööga ja kes on maa peal elavate pühade teenijad inglid. Ltu 130.2
Teise eesriide taha asetati tunnistuslaegas ning püha laeka ette tõmmati kaunis ja hinnaline kardin. See ei ulatunud ruumi laeni. Jumala au, mis oli lepituskaane kohal, oli näha mõlemas ruumis, kuid esimeses palju vähemal määral. Ltu 130.3
Vahetult laeka ees, kuid eesriidega eraldatud, oli kuldne suitsutusohvrialtar. Sellel altaril süütas tule Issand ise ja seda hoiti püha viiruki abil, mis täitis pühamu oma aromaatse pilvega päeval ja ööl. See lõhn ulatus kogudusetelgist kilomeetrite kaugusele. Kui preester tõi Issanda ette viirukit, vaatas ta armu aujärje poole. Kuigi ta seda ei näinud, teadis ta, et see on seal, ja kui viiruk kerkis pilvena üles, laskus Issanda auhiilgus armu aujärjele, täitis kõige pühama paiga ja paistis ka pühasse paika. Auhiilgus täitis tihtipeale mõlemad ruumid nii, et preester ei suutnud oma teenistuskohustusi täita ja pidi seisma kogudusetelgi uksele. Ltu 130.4
Pühas paigas seisev preester, saatmas usupalveid armu aujärje poole, mida ta ei näinud, kujutab Jumala rahvast esitamas oma palveid Kristuse poole taevase pühamu armu aujärje ette. Nad ei saa Vahemeest ihusilmaga näha, kuid ususilmadega näevad nad Kristust armu aujärje ees ning saadavad oma palved Tema poole ja toetuvad kindlusega Tema eestkostele. Ltu 131.1
Nendes pühades ruumides ei olnud valguse jaoks aknaid. Mõlemasse ruumi andsid valgust lambid, mida hoiti põlemas ööl ja päeval kõige puhtamast kullast lambijalal. Valgus peegeldus hoone kullaga kaetud seintel, pühadel esemetel ja kaunivärvilise, keerubitega eesriide kuldja hõbeniitidel ning see oli kirjeldamatult auline. Ükski keel ei suuda kirjeldada nende ruumide ilu, kaunidust ja püha aupaistet. Pühamus asuv kuld peegeldas eesriide värve, mis näisid vikerkaare erinevate värvidena. Ltu 131.2
Kord aastas, pärast kõige hoolikamat ja pühalikumat etteval-mistamist, võis ülempreester sisenda kõige pühamasse paika. Mitte ükski surelik pilk peale ülempreestri oma ei võinud näha selle ruumi püha majesteetlikkust, sest see oli Jumala nähtava auhiilguse eriline asupaik. Ülempreester sisenes alati värisedes, samal ajal kui rahvas ootas tema naasmist pühalikus vaikuses. Nende tõsine soov oli saada Jumalalt õnnistus. Armu aujärje ees suhtles Jumal ülemp-reestriga. Kui ülempreester jäi kõige pühamasse paika ebatavaliselt kauaks, täitis inimesi sageli hirm, sest nad kartsid, et nende või mõne preestri pattude tõttu on Jumala auhiilgus ta surmanud. Aga kui oli kuulda tema rüü kellukeste kõlinat, tundsid nad suurt kergendust. Seejärel tuli ülempreester välja ja õnnistas rahvast. Ltu 131.3
Kui kogudusetelgi töö oli lõpetatud, “siis pilv kattis kogudusetelgi ja Issanda auhiilgus täitis elamu. Isegi Mooses ei võinud minna kogudusetelki, sest pilv oli laskunud selle peale ja Issanda auhiilgus täitis elamu.” Sest “elamu peal oli päeval Issanda pilv, ja öösel oli selles tuli kogu Iisraeli soo nähes kõigil nende rännakuil”. Ltu 132.1
Kogudusetelk oli ehitatud nii, et seda sai osadeks lahti võtta ja kõigil rännakuil kaasas kanda. Ltu 132.2