Joosua pühal iseloomul ei olnud ainsatki plekki. Ta oli arukas juht. Tema elu oli pühendatud tervenisti Jumalale. Enne surma kutsus ta heebrealased kokku ja Moosese eeskuju järgides kordas lühidalt nende rännakuid kõrbes ja ka Jumala halastusrikast käitumist nendega. Seejärel pidas ta neile väljendusrikka kõne. Ta jutustas neile, et Moabi kuningas sõdis nende vastu ja kutsus Bileami neid needma, kuid Jumal “ei tahtnud kuulata Bileami ja ta pidi teid korduvalt õnnistama”. Siis ütles ta neile: “Aga kui teie silmis on halb teenida Issandat, siis valige endile täna, keda te tahate teenida: kas neid jumalaid, keda teie vanemad teenisid teisel pool jõge, või emorlaste jumalaid, kelle maal te elate? Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat!” Ltu 152.1
Siis vastas rahvas ja ütles: “Jäägu see meist kaugele, et me jätame maha Issanda ja teenime teisi jumalaid! Sest Issand on meie Jumal, tema on see, kes meid ja meie vanemad tõi välja Egiptusemaalt orjusekojast, kes meie silma ees tegi neid suuri tunnustähti ja kes meid hoidis kogu sellel teel, mida me käisime, ja kõigi rahvaste seas, kelle keskelt me läbi läksime.” Ltu 152.2
Rahvas uuendas lepingut koos Joosuaga. Nad ütlesid talle: “Me tahame teenida Issandat, oma Jumalat, ja võtta kuulda tema häält!” Joosua kirjutas nende lepingu sõnad raamatusse, kus olid Moosesele antud seadlused ja määrused. Kogu Iisrael armastas ja austas Joosuat ning pärast tema surma leinasid nad teda väga. Ltu 152.3