Mõnele see ei meeldinud. Liiga alandav oli laegast tagasi viia ja nad rõhutasid, et ükski vilist ei söanda riskida oma eluga, et kanda seda Iisraeli Jumala laegast, mis oli neile niisuguse surma toonud. Nõuandjad palusid rahval mitte oma südant kõvaks teha, nagu olid teinud egiptlased ja vaarao, põhjustades nii veel suuremaid hädasid ja nuhtlusi. Kuna kõik kartsid Jumala laegast kanda, andsid nad nõu, öeldes: ““Võtke ja seadke nüüd valmis üks uus vanker ja võtke kaks imetajat lehma, kelle peal veel iket ei ole olnud, ja rakendage lehmad vankri ette, aga vasikad nende järelt viige koju! Siis võtke Issanda laegas ja pange see vankrile; need kuldasjad, mis te temale süüohvriks tasute, asetage selle kõrvale karpi; siis saatke see minema, et see ära läheks! Seejärel vaadake: kui ta läheb oma kodukandi poole, üles Beet-Semesisse, siis on tema meile seda suurt kurja teinud; aga kui mitte, siis teame, et tema käsi pole meisse puutunud, vaid see oli juhus, mis meid tabas.” Ja mehed tegid nõnda: võtsid kaks imetajat lehma ja rakendasid vankri ette, aga nende vasikad nad sulgesid koju. ... Siis läksid lehmad otseteed Beet-Semesi poole, käies üha sedasama maanteed, ise ammudes; nad ei pöördunud ei paremale ega vasakule.” Ltu 158.1
Vilistid teadsid, et lehmi ei saa sundida jätma oma vasikaid koju, kui neid ei ajenda just mingi nähtamatu võim. Lehmad läksid otse Beet-Semesi poole, ammudes küll oma vasikate järele, kuid suundudes siiski neist eemale. Vilistite vürstid käisid laeka järel kuni Beet-Semesi piirini. Nad ei julgenud seda püha laegast täielikult lehmade hooleks usaldada. Nad kartsid, et kui sellega juhtub midagi halba, tulevad neile veel suuremad hädad kaela. Nad ei teadnud, et Jumala inglid saatsid laegast ja juhtisid lehmi sinnapoole, kus oli laeka koht. Ltu 159.1