Ma nägin Jeesust koos jüngritega aias. Sügavas kurbuses palus Ta neil valvata ja paluda, et nad kiusatusse ei satuks. Ta teadis, et nende usk pannakse proovile ja lootused luhtuvad ning et neil on vaja kogu jõudu, mida nad võivad saada hoolika valvamise ja innuka palvetamisega. Jeesus palvetas valjude hüüetega ja nuttes: “Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!” (Luuka 22:42) Jumala Poeg palvetas raskes heitluses. Suured verepiisad kogunesid Ta näole ja langesid maha. Inglid hõljusid selle paiga kohal ja jälgisid vaatepilti, kuid ainult ühele anti korraldus minna ja kinnitada Jumala Poega Tema hingepiinas. Taevas ei olnud rõõmu. Inglid heitsid kroonid ja kandled maha ning jälgisid vaikselt, kõige sügavamas huvis Jeesust. Nad soovisid Jumala Poega ümbritseda, kuid juhtivad inglid ei lubanud, et nad Tema reetmist nähes Teda ei vabastaks, sest plaan oli tehtud ja see tuli täita. Ltu 175.3
Pärast palvetamist läks Jeesus jüngrite juurde, kuid need magasid. Sel kohutaval tunnil ei olnud Tal isegi oma jüngrite kaastunnet ega palveid. Peetrus, kes oli alles äsja nii innukas olnud, oli raskes unes. Jeesus meenutas talle tema veendunud avaldusi ja ütles: “Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata?” (Matteuse 26:40) Kolm korda palvetas Jumala Poeg hingepiinas. Ltu 176.1