Peetrus järgnes oma Issandale pärast Tema kinnivõtmist. Ta tahtis väga näha, mida Jeesusega tehakse. Aga kui Teda süüdistati Tema jünger olemises, siis pani hirm oma turvalisuse pärast teda kuulutama, et ta ei tunne seda inimest. Jüngrid olid tuntud kõne puhtuse poolest, kuid veenmaks süüdistajaid, et ta pole Kristuse jüngrite hulgast, eitas Peetrus süüdistust kolmandal korral needmise ja vandumisega. Jeesus, kes oli Peetrusest veidi eemal, pööras temale kurva, noomiva pilgu. Siis meenusid jüngrile Jeesuse sõnad, mida Ta oli talle ülemises toas öelnud, ja ka tema enda tulihingeline kinnitus: “Kui ka kõik taganevad sinust, ei tagane mina eluilmaski!” (Matteuse 26:33) Ta oli salanud oma Issandat lausa needes ja vandudes, kuid see Jeesuse pilk sulatas Peetruse südame ja päästis ta. Ta nuttis kibedalt ja kahetses oma suurt pattu, ta parandas meelt ja oli siis valmis kinnitama oma vendi. Ltu 178.2