SEL AJAL kui Jeesus, Aukuningas, lamas hauas, puhkasid jüngrid hingamispäeval, kurvad oma Issanda surma pärast. Öö lähenes. Sõdurid valvasid Päästja puhkepaika. Samal ajal hõljusid inglid nähtamatult selle püha paiga kohal. Öö hakkas tasapisi mööduma ja kuigi oli veel pime, teadsid valvavad inglid, et kohe-kohe on käes aeg vabastada Jumala kallis Poeg, nende armastatud Käskija. Kui nad ootasid sügavaima erutusega Tema võidutundi, tuli taevast võimas ingel kiiresti lennates. Tema nägu oli nagu välk ja ta riided valged nagu lumi. Tema valgus hajutas pimeduse tema teelt ning sundis oma sära ja auhiilgusega hirmunult põgenema kurjad inglid, kes olid võidukalt Jeesuse keha enda omaks pidanud. Üks inglitest, kes oli jälginud Kristuse alandamist ja valvas nüüd Tema puhkepaika, ühines taevast tulnud ingliga ning koos tulid nad alla hauakambri juurde. Nende lähenedes maa värises ja vappus ning toimus suur maavärisemine. Ltu 192.1
Õudus valdas Rooma sõdureid. Kus oli nüüd nende võim Jeesuse keha kinni hoida? Nad ei mõelnud oma kohustusele ega Tema röövimisele jüngrite poolt. Kui inglite valgus, säravam kui päike, ümberringi hiilgas, langesid Rooma valvurid nagu surnult maha. Üks inglitest võttis suurest kivist kinni, veeretas selle hauakambri ukse eest ära ja istus selle peale. Teine sisenes hauda ja sidus lahti Jeesuse pead ümbritsenud rätiku. Ltu 192.2