Kui taevainglite hulk lahkus hauakambri juurest ning valgus ja auhiilgus kadus, söandasid Rooma valvurid pea tõsta ja ringi vaadata. Nad olid hämmastunud, kui nägid, et suur kivi oli hauakambri ukse eest ära veeretatud ja Jeesuse keha ei olnud enam. Nad kiirustasid linna teatama preestritele ja vanematele, mida nad olid näinud. Kui need mõrvarid kuulsid imelist teadet, muutusid kõigi näod kahvatuks. Õudus haaras neid mõtte juures, mida nad olid teinud. Kui jutt oli õige, siis olid nad kadunud. Mõnda aega istusid nad vaikides. Nad vaatasid üksteisele otsa ega teadnud, mida teha või öelda. Teate vastuvõtmine tähendas enda hukkamõistmist. Nad läksid kõrvale, et pidada nõu. Nad arutasid, et kui valvurite teade hakkab rahva seas levima, siis lüüakse Kristuse surma saatnud inimesed mõrvaritena maha. Ltu 193.3
Nad otsustasid sõduritele maksta, et nad asja maha vaikiksid. Preestrid ja vanemad pakkusid neile suurt rahasummat ja ütlesid: “Öelge: “Jeesuse jüngrid tulid öösel ja varastasid tema ära, kui me magasime.“” (Matteuse 28:13) Ja kui valvurid küsisid, mida nendega tehakse, kui nad valvepostil magasid, lubasid juudi ametnikud maavalitsejat veenda ja nende turvalisuse tagada. Raha eest müüsid Rooma sõdurid oma au ja olid nõus toimima preestrite ja vanemate nõuande kohaselt. Ltu 194.1