Päästja elu maa peal oli ühenduses looduse ja Jumalaga. Selles ühenduses näitas Ta meile väega täidetud elu saladust. Tt 29.1
Jeesus oli tõsine ja püsiv tööline. Inimeste hulgas pole elanud kedagi, kel oleks nii suur vastutus. Mitte keegi teine pole kandnud nii rasket maailma häda ja patu koormat. Mitte keegi teine ei ole inimeste hüvanguks vaeva näinud niisuguse ennastunustava innuga. Ometi oli Tema elu täis tervist. Teda esitas nii füüsiliselt kui ka vaimulikult laitmatu ja puhas ohvritall. (1Pt 1:19). Ta oli nii ihulikult kui ka hingeliselt eeskuju, missugused pidid Jumala plaani kohaselt olema Tema seadustele kuuletudes kõik inimesed. Tt 29.2
Kui inimesed vaatasid Jeesust, nägid nad nägu, millel säras jumalik kaastunne koos teadliku väega. Ta oli nagu ümbritsetud vaimuliku elu õhkkonnaga. Kuigi Tema kombed olid tasased ja vähenõudlikud, avaldas Ta inimestele mõju väega, mis oli varjatud, kuid mida ei saanud ometi täielikult peita. Tt 29.3
Kogu teenimisaja kiusasid Teda taga kavalad ja silmakirjalikud inimesed, kes soovisid Talt elu võtta. Tema järele saadeti luurajad jälgima Tema sõnu, et leida midagi Tema vastu. Rahva kõige terasemad ja kõrgemini haritud mõistusega inimesed püüdsid Teda sõnasõjas lüüa. Kuid nad ei saavutanud kunagi edu. Nad pidid lahinguväljalt taanduma, ise segaduses ja alandliku Galilea Õpetaja poolt häbistatud. Kristuse õpetusel oli niisugune värskus ja vägi, mida inimesed polnud varem näinud. Isegi Tema vaenlased olid sunnitud tunnistama: “Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene.” (Jh 7:46) Tt 29.4
Jeesuse lapsepõlv, mis möödus vaesuses, jäi rikutud ajastu ebaloomulikest harjumustest rikkumata. Puusepa tööpingi juures töötamise, koduse majapidamise koorma kandmise ning kuulekuse ja töö õppetundide õppimise juures oli iTalle puhkuseks viibimine looduse vaatepiltide keskel, kus Ta püüdis looduse saladusi mõistes teadmisi koguda. Ta uuris Jumala Sõna ning kõige õnnelikum aeg oli see, kui Ta sai jätta töö ja minna väljadele, et vaiksetes orgudes mõtiskleda ning olla Jumalaga ühenduses mäeveerul või metsapuude keskel. Varajane hommik leidis Ta tihtipeale mõnes eraldatud paigas mõtisklemas, Pühakirja uurimas või palvetamas. Ta tervitas aovalgust lauluhäälega. Tänulauludega muutis Ta oma tööaja rõõmsamaks ning tõi taevalikku rõõmu raskest tööst kurnatuile ja kurbadele. Tt 30.1
Oma teenimistöö ajal elas Jeesus väga palju väljas. Ühest kohast teise rändas Ta jalgsi ning suurt osa oma õpetustest kuulutas Ta vabas õhus. Jüngreid ette valmistades kutsus Ta nad sageli linna sekeldustest eemale vaiksetele väljadele, sest Ta soovis õpetada neid kooskõlas lihtsuse, usu ja enesesalgamise õppetundidega. Kaksteist apostlit kutsuti ja mäejutlus peeti mäeveerul varju andvate puude all, Galilea järvest veidi eemal. Kristusele meeldis koguda rahvast enda ümber sinise taeva all, rohelisel mäenõlval või järve ääres. Siin, ümbritsetuna oma loomistööst, sai Ta pöörata nende mõtted kunstlikult loomulikule. Looduse kasvus ja arengus ilmnesid Tema kuningriigi põhimõtted. Kui inimesed tõstsid oma pilgu Jumala mägedele ja vaatlesid Tema imelist kätetööd, siis õppisid nad hinnalisi jumaliku tõe õppetunde. Niiviisi kordas edaspidi neile jumaliku Õpetaja õppetunde loodus. Mõtted tõstetakse kõrgemale ja süda leiab rahu. Tt 30.2
Jeesus lasi Tema tööga seotud jüngrid sageli teatavaks ajaks vabaks, et nad võiksid oma kodu külastada ja puhata, kuid nende püüded tõmmata Jeesust Tema tööst eemale olid asjatud. Ta jutlustas kogu päeva rahvahulkadele, kes Tema juurde tulid, ning õhtul või varahommikul läks Ta eemale mägede pühamusse oma Isaga suhtlema. Tt 30.3
Tihtipeale oli Jeesus lakkamatust tööst ning konfliktist rabide vaenulikkuse ja valeõpetustega nii äärmiselt kurnatud, et Tema ema ja vennad ning isegi Tema jüngrid kartsid Ta elu pärast. Aga kui Ta naasis vaevarikast päeva lõpetanud palvehetkelt, märkasid teised Tema näol rahu ning nägid, et kogu Tema olemust täitis värskus, elu ja jõud. Igal hommikul Jumalaga veedetud tundidest tõi Ta inimestele taeva valgust. Tt 31.1
Kui jüngrid tulid tagasi oma esimeselt misjonireisilt, ütles Jeesus neile: “Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut.” Jüngrid olid naastes tundnud rõõmu edust evangeeliumikuulutajatena, kuid siis jõudsid nendeni kuuldused Ristija Johannese surmast Heroodese käe läbi. See oli kibe kurvastus ja pettumus. Jeesus teadis, et Ristija Johannest vangistusse surema jättes oli Ta jüngrite usu tõsiselt proovile pannud. Ta vaatas kaastundliku õrnusega nende kurbi, pisarais nägusid. Ka Tema enda silmis ja hääles olid pisarad, kui Ta ütles: “Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!” (Mk 6:31) Tt 31.2
Galilea järve põhjakaldal Betsaida lähedal oli üksildane, kauni värske rohelusega piirkond, mis sobis Jeesusele ja Ta jüngritele puhkekohaks. Nad suundusid paadiga üle järve sinnapoole. Siin said nad puhata rahvahulga segadusest eemal. Siin said jüngrid kuulata Kristuse sõnu nii, et variseride vastulaused ja süüdistused ei seganud vahele. Siin lootsid nad nautida mõnda aega osadust koos oma Issandaga. Tt 31.3
Jeesus sai oma armsatega olla omapead ainult lühikest aega, aga kui kallid olid need vähesed hetked. Nad vestlesid evangeeliumitööst ja võimalusest muuta inimesteni jõudmise töö veelgi tõhusamaks. Kui Jeesus avas neile tõeaardeid, said nad jumalikust väest uut elu, lootust ja julgust. Tt 31.4
Kuid peagi otsis rahvahulk Jeesuse üles. Oletades, et Ta läks oma tavalisse puhkekohta, oli rahvas Talle sinna järgnenud. Lootus kas või tund aega puhata luhtus. Kuid puhta ja kaastundliku südame sügavustes oli lammaste Heal Karjasel ainult armastus ja kaastunne nende rahutute ja janunevate hingede vastu. Ta jutlustas vastavalt nende vajadustele kogu päeva ning saatis nad õhtul kodudesse puhkama. Tt 31.5
Täielikult teiste hüvanguks pühendatud elus pidas Päästja vajalikuks eemalduda lakkamatust tegevusest ja inimeste vajadustest, et puhata ja olla katkematus ühenduses oma Isaga. Kui Teda järginud rahvahulk lahkus, läks Ta mägedesse ning valas seal, üksinda Jumalaga, oma hinge välja palves nende kannatajate, patuste ja abivajajate pärast. Tt 32.1
Kui Jeesus ütles jüngritele, et lõikust on palju ja töötegijaid vähe, siis ei rõhuta Ta vajadust lakkamatu vaevanägemise järele, vaid käsib: “Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!” (Mt 9:38) Jeesus lausub need kaastundlikud sõnad tänapäeva kurnatud töölistele sama reaalselt kui oma esimestele jüngritele:“Tulge omaette ... ja puhake pisut!” Tt 32.2
Kõik, kes õpivad Jumalalt, vajavad vaikset aega oma südame, looduse ja Jumalaga. Neis peab ilmnema elu, mis pole kooskõlas maailma ning selle kommete ja tavadega. Neil peab olema isiklik Jumala tahte teadasaamise kogemus. Me peame isiklikult kuulma Teda südamele kõnelemas. Kui kõik teised hääled on vaigistatud ja me ootame vaikselt Tema ees, siis muudab hinge vaikus Jumala hääle kuuldavamaks. Ta ütleb: “Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal.” (Ps 46:11) See on tõhus ettevalmistus igasuguseks Jumala tööks. Inimest, kes on niimoodi elustatud, ümbritseb kiirustava rahvahulga ja elu pingeliste toimingute keskel valguse ja rahu õhustik. Tema elust kiirgab meeldiv aroom ning ta ilmutab jumalikku väge, mis jõuab inimeste südameni. Tt 32.3