Me peame pöörduma ära tuhandest teemast, mis meie tähelepanu nõuavad. On asju, mis võtavad aega ja tekitavad küsimusi, kuid tulemuseks pole midagi. Kõrgeimad huvid nõuavad hoolikat tähelepanu ja energiat, mida nii sageli jagatakse suhteliselt tähtsusetutele asjadele. Tt 325.2
Uute teooriate vastuvõtmine ei too iseenesest hinge uut elu. Isegi iseenesest oluliste faktide ja teooriate tundmine pole eriti väärtuslik, kui seda praktiliselt ei kasutata. Me peame tundma oma vastutust anda hingedele toitu, mis toidab ja virgutab vaimulikku elu. Tt 325.3
Kui sa “lased oma kõrva tarkust tähele panna,
pöörad südame arukuse poole ...
kui sa seda otsid nagu hõbedat
ja püüad leida nagu peidetud varandust,
siis sa mõistad Issanda kartust
ja leiad Jumala tunnetuse. ...
Siis sa mõistad õiglust ja õigust,
ja seda, mis õige on —
kõiki häid teid.
Sest siis tuleb tarkus su südamesse
ja tunnetus hakkab meeldima su hingele.
Otsustusvõime valvab su üle,
arukus kaitseb sind.”
Tarkus “on elupuuks neile,
kes sellest kinni haaravad, õnnis, kes seda suudab hoida.” (Õp 2:2-11; 3:18) Tt 325.4
Küsimus, mida peame uurima, on: “Mis on tõde — tõde, mida tuleb kalliks pidada, armastada ja austada ning millele tuleb kuuletuda?” Teadusele pühendunud inimesed on püüdlustes Jumalat leida lüüa saanud ja meelt heitnud. Nad peaksid praegusel ajal küsima hoopis: “Missugune on tõde, mille abil saame oma hingele päästmise?” Tt 326.1
Kõige olulisem küsimus on: “Mida sa arvad Kristusest?” Kas sa võtad Ta vastu isikliku Päästjana? Kõigile, kes Teda vastu võtavad, annab Ta meelevalla saada Jumala lasteks. Tt 326.2
Kristus ilmutas oma jüngritele Jumalat sel viisil, et see tegi nende südames erilist tööd, samasugust, nagu Ta soovib meie südames teha. Palju on neid, kes on liiga suurel määral peatunud teoorial ning on kaotanud silmist Päästja eeskuju elava väe. Nad on kaotanud silmist Tema kui alandliku, ennastsalgava töölise. Neil on vaja vaadata Jeesusele. Me vajame iga päev Tema ligioleku uut ilmutust. Me peame veelgi täpsemalt järgima Tema eeskuju enesest loobumises ja eneseohverdamises. Tt 326.3
Meil on vaja Pauluse kogemust, mille kohta ta kirjutas: “Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.” (Gl 2:19, 20) Tt 326.4
Iseloomus väljenduv Jumala ja Jeesuse Kristuse tundmine on ülendus, mida hinnatakse maa peal ja taevas kõigest kõrgemalt. See on kõrgeim haridus. See on võti, mis avab taevalinna väravad. See tundmine on Jumala eesmärk kõigi jaoks, kes on Kristuses. Tt 326.5