Lehtmajade püha oli just lõppenud. Preestrite ja rabide vandenõu Jeesuse vastu Jeruusalemmas oli nurjunud ning kui õhtu saabus, siis “igaüks läks koju. Aga Jeesus läks Õlimäele.” (Jh 7:53; 8:1) Tt 50.2
Linna elevusest ja segadusest, innukatest rahvamassidest ja reetlikest rabidest eemaldudes läks Jeesus vaiksesse õlipuusallu, kus Ta sai olla üksi koos Jumalaga. Kuid varahommikul pöördus Ta tagasi templisse ja kui inimesed Tema juurde kogunesid, istus Ta maha ja õpetas neid. Tt 50.3
Teda katkestati peagi. Talle lähenes seltskond varisere ja kirjatundjaid, kes lohistasid kaasa hirmunud naist, keda nad süüdistasid ägedalt ja valjuhäälselt seitsmenda käsu rikkumises. Naist Jeesuse ette lükates ütlesid nad silmakirjalikku lugupidamist ilmutades: “Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?” (Jh 8:4, 5) Tt 50.4
Nende teeseldud austus varjas kavalat sepitsust Tema hävitamiseks. Kui Jeesus peaks naise õigeks mõistma, võib Teda süüdistada Moosese Seaduse põlgamises. Kui Ta peab naist surma vääriliseks, võivad roomlased süüdistada Teda neile kuuluvate volituste endale võtmises Jeesus silmitses vaatepilti — häbistatud värisev ohver, karmide nägudega, isegi inimlikust kaastundest ilma jäetud aukandjad. Tema laitmatult puhas vaim kohkus vaatepildist tagasi. Jeesus ei näidanud mingil kombel välja, et Ta oli küsimust kuulnud, vaid kummardus ja hakkas üksisilmi maapinda vaadates tolmu sisse kirjutama. Tt 50.5
Süüdistajad olid Tema viivituse tõttu kannatamatud ning tulid näiliku ükskõiksusega lähemale, et köita Jeesuse tähelepanu. Aga kui nende pilk langes Jeesuse jalge ette teele, siis nende hääled vaibusid. Seal oli nende ette maalitud nende enda elu salajased süüteod. Tt 50.6
Jeesus tõusis, suunas pilgu salasepitsusi kavandavate vanemate poole ja ütles: “Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga.” (Jh 8:7) Ning Ta jätkas kummargil kirjutamist. Tt 51.1
Ta ei olnud kõrvale heitnud Moosese Seadust ega astunud vastu Rooma võimule. Süüdistajad olid löödud. Nüüd, kui nende teeseldud pühaduse rüü oli maha rebitud, seisid nad lõpmatu puhtuse ligiolus süüdiolevalt ja hukkamõistetult. Kartes, et nende elu varjatud ülekohus saab ilmsiks kogu rahvale, hiilisid nad langetatud peade ja mahalöödud silmadega minema, jättes ohvri kaastundliku Päästja juurde. Tt 51.2
Jeesus tõusis, vaatas naist ja küsis: “Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?” Tema ütles: “Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: “Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!” (Jh 8:10, 11) Tt 51.3
Naine oli seisnud Jeesuse ees, hirmust kössis. Tema sõnad: “Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!” kõlasid naise jaoks surmaotsusena. Ta ei söandanud silmi Päästja poole tõsta, vaid ootas vaikselt oma saatust. Oma üllatuseks nägi naine, kuidas tema süüdistajad vaikides ja segadusse viidult lahkusid. Seejärel kostsid tema kõrvu need lootustandvad sõnad: “Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!” Naise süda sulas ja Jeesuse jalge ette langedes väljendas ta nuuksudes tänulikku armastust ja valas kibedaid kahetsuspisaraid oma pattude pärast. Tt 51.4
Nii algas naise jaoks uus elu — Jumalale pühendatud elu täis puhtust ja rahu. Seda langenud hinge üles tõstes tegi Jeesus suurema imeteo kui kõige raskemat füüsilist haigust ravides. Ta ravis välja vaimuliku haiguse, mis toob kaasa igavese surma. Sellest pattu kahetsenud naisest sai üks Tema vankumatumatest järelkäijatest. Ta näitas tänulikkust Jeesuse andestava armu eest ennastsalgava armastuse ja pühendumisega. Selle eksinud naise jaoks oli maailmal üksnes hukkamõist ja põlgus, kuid Patutul oli tema nõrkusest hale meel ning Ta sirutas naisele abistava käe. Samal ajal kui silmakirjalikud variserid teda hurjutasid, ütles Jeesus talle: “Mine ja ära tee enam pattu.” Tt 51.5
Jeesus tunneb iga hinge olukorda. Mida suurem on patuse süü, seda enam vajab ta Päästjat. Tema jumaliku armastuse ja kaastundega täidetud süda sirutub kõige rohkem selle poole, kes on lootusetult vaenlase püünistesse takerdunud. Jeesus allkirjastas inimkonna vabastamise dokumendi oma verega. Tt 52.1
Jeesus ei taha, et need, keda on nii kalli hinnaga ostnud, saaksid vaenlase kiusatuste mängukanniks. Ta ei taha, et meist jagu saadakse ja me hukkuksime. Tema, kes talitses lõvisid koopas ja käis ustavate tunnistajate kõrval lõõmavates leekides, on samamoodi valmis meie heaks tegutsema, et alistada kõik halb meie olemuses. Ta seisab praegu armualtari ees, esitades Jumala ees nende palveid, kes soovivad Tema abi. Ta ei pöördu kõrvale nutvast kahetsejast. Ta andestab heldelt kõigile, kes tulevad Temalt andestust ja ennistamist otsima. Ta ei räägi kellelegi kõike, mida Ta võiks avaldada, vaid Ta palub igal väriseval hingel olla julge. Kes tahab, võib hoida kinni Jumala tugevusest ja teha Temaga rahu ning Jumal teeb temaga rahu. Tt 52.2
Jeesus tõstab hinged, kes tulevad Tema juurde pelgupaika otsima, süüdistamisest ja sõnasõjast kõrgemale. Ükski inimene ega kuri ingel ei saa neid hingi süüdistada. Kristus ühendab nad oma jumalik- inimliku olemusega. Nad seisavad suure Patukandja kõrval Jumala troonilt kiirgavas valguses. Tt 52.3
Jeesuse Kristuse veri “puhastab meid kogu patust”. (1Jh 1:7) Tt 52.4
“Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.” (Rm 8:33, 34) Tt 52.5
Kristus näitas, et Tema kontrollib täielikult tuult ja laineid ning kurjadest vaimudest vaevatud inimesi. Tema, kes vaigistas tormi ja rahustas mäslevad veed, toob rahu Saatana poolt segi aetud ja rõhutud meeltele. Tt 52.6
Kapernauma sünagoogis kõneles Jeesus oma ülesandest vabastada patuorjad. Teda katkestas hirmuhüüd. Hullunud mees tormas rahva seast ettepoole ja kisendas: “Mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama? Ma tean, kes sa oled: Jumala Püha!” (Mk 1:24) Tt 53.1
Jeesus noomis kurja vaimu: ““Jää vait ja mine temast välja!” Ja kuri vaim paiskas mehe nende keskele maha ja läks temast välja ega teinud talle mingit kahju.” (Lk 4:35) Tt 53.2
Ka selle mehe probleemide põhjuseks oli tema enda elu. Teda olid lummanud patused naudingud ja ta oli tahtnud teha oma elust ohjeldamatu lõbutsemise. Ohjeldamatus ja kergemeelsus rikkusid ta iseloomu õilsad jooned ning Saatan sai tema üle täieliku kontrolli. Kahetsus tuli liiga hilja. Kui mees oleks ohverdanud varanduse ja naudingud, et saada tagasi kaotatud meheiga, oleks ta vanakurja haardes abitu olnud. Tt 53.3
Päästja läheduses kerkis temas igatsus vabaduse järele, kuid deemon pani Kristuse väele vastu. Kui mees püüdis Jeesuselt abi paluda, pani kuri vaim talle sõnad suhu ja ta kisendas hirmupiinas. Kurjast vaimust vaevatu mõistis osaliselt, et ta on Tema lähedal, kes suudab ta vabastada, aga kui ta püüdis jõuda selle võimsa käe ulatusse, hoidis teise tahe teda tagasi ning ta väljendas teise sõnu. Tt 53.4
Võitlus Saatana väe ja mehe enda vabanemissoovi vahel oli kohutav. Tundus, et piinatud mees peab kaotama elu võitluses vaenlasega, kes oli hävitanud ta elujõu. Kuid Päästja kõneles autoriteediga, mis vabastas vangi. Mees, kes oli olnud kurjast vaimust vaevatud, seisis imestava rahva ees vabana ja ennast valitsedes. Tt 53.5
Ta kiitis Jumalat vabastamise eest rõõmsa häälega. Pilgust, mis oli alles hiljuti hullumeelselt jõllitanud, säras arukus ning ta silmis olid tänupisarad. Inimesed olid hämmastusest tummad. Kui nad kõnevõime tagasi said, arutasid nad omavahel: “Mis see siis on? Kas uus meelevallaga õpetus? Tema vaid käsutab rüvedaid vaime, ja need kuulavad tema sõna!” (Mk 1:27) Tt 53.6
Tänapäeval on paljud kurjade vaimude võimu all sama tõeliselt nagu Kapernauma kurjast vaimust vaevatu. Igaüks, kes ettekavatsetult pöördub Jumala käskudest kõrvale, asetab end Saatana kontrolli alla.Paljud mängivad kurjaga, arvates, et nad suudavad naudingutest loobuda, kuid neid ahvatletakse ikka ja jälle, kuni nad leiavad, et neid kontrollib tugevam tahe kui nende enda oma. Nad ei pääse selle salapärase väe käest. Salajane patt või võimas kirg võib hoida inimest vangistuses sama abituna, kui oli kurjast vaimust vaevatu Kapernaumas. Tt 54.1
Ometi ei ole inimese olukord lootusetu. Jumal ei kontrolli meie mõistust ilma meie nõusolekuta, kuid iga inimene võib vabalt valida, missugusel väel ta laseb enda üle valitseda. Mitte keegi ei ole nii madalale langenud, mitte keegi ei ole nii põlastusväärne, et Kristus ei saaks teda vabastada. Kurjast vaimust vaevatu suutis palve asemel öelda välja ainult Saatana sõnu, kuid ometi kuuldi tema südame sõnatut appihüüdu. Ükski abivajava hinge hüüd ei jää tähelepanuta, kuigi see ei pruugi sõnades väljenduda. Neid, kes nõustuvad astuma Jumalaga lepingusuhtesse, ei jäeta Saatana võimu alla ega nende enda iseloomu jõuetusse. Tt 54.2
“Kas sangari käest saab võtta tema saagi või kiskuda vägeva käest tema vange? Tõesti, nõnda ütleb Issand: Küllap võetakse sangari vangid ja pääseb vägeva saak: mina riidlen sellega, kes riidleb sinuga, ja mina päästan su lapsed.” (Js 49:24, 25) Tt 54.3
Imepärane muutus toimub inimeses, kes avab Päästjale usu kaudu südameukse. Tt 54.4