Kõigi päästmisse uskujad väänavad Pühakirja. End Kristuse kuulutajaks nimetav inimene aina kordab sedasi valet, mida väljendas madu Eedenis: „Te ei sure, kindlasti mitte.” „Päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks.” Ta väidab, et kõige õelamad patused — mõrtsukad, vargad, abielurikkujad — sisenevad pärast surma igavesse õndsusesse. Tõepoolest meeldiv väljamõeldis, mis sobib lihaliku südame rahuldamiseks. SL 39.2
Kui oleks tõsi, et kõik inimesed lähevad surmatunnil otse taevasse, siis võiksime ihaldada pigem surma kui elu. See arvamus on pannud paljusid oma elu lõpetama. Probleemide ja pettumusega masendatult tundub olevat lihtne katkestada elulõng ja hõljuda igavese maailma õndsusesse. SL 39.3
Jumal on andnud oma Sõnas kindla tõendusmaterjali, et Ta karistab Seadusest üleastujaid. Kas Ta on liiga halastusrikas, et kohelda patust õiglaselt? Vaata Kolgata ristile. Jumala Poja surm tunnistab, et „patu palk on surm” (Rm 6:23), et iga Jumala Seaduse rikkumine peab saama tasu. Patutu Kristus sai inimese pärast patuks. Ta kandis üleastumise süüd ja talus Isa palge varjamist, kuni see murdis Tema südame ja hävitas elu — kõik selleks, et patused võiksid saada päästetud. Ja iga hing, kes keeldub nii suure hinnaga tagatud lepitusest osa saamast, peab kandma ise oma süüd ja üleastumise karistust. SL 39.4