Paljud näevad kurjuse tegevust, selle hädasid ja laastamistööd, ning peavad küsitavaks, kuidas saab see eksisteerida piiritu Tarkuse, Väe ja Armastuse võimu all. Need kahtlejad haaravad sellest kinni kui vabandusest hüljata Pühakirja sõnad. Traditsioon ja vääriti tõlgendamine on ähmastanud Piibli õpetust Jumala iseloomust, Tema valitsuse olemusest ja põhimõtetest, millega Ta kohtleb pattu. SL 5.1
Patu päritolu on võimatu selgitada niisugusel viisil, et selle eksistents saaks põhjendatud. Ometi võib patu päritolu ja lõplikku olemust mõista piisavalt, et Jumala õiglus ja headus ilmneksid täielikult. Jumal ei vastuta mingil kombel patu eest. Jumalikku armu ei tõmmatud meelevaldselt tagasi, Jumala valitsuses ei olnud mingit puudujääki, mis oleks andnud põhjust mässuks. Patt on sissetungija, mille olemasolul ei ole loogilist põhjendust. Selle vabandamine tähendab selle kaitsmist. Kui sellel oleks vabandus, siis ei oleks see enam patt. Patt on oma olemuselt sõjajalal armastuse seadusega, mis on jumaliku valitsuse aluseks. SL 5.2
Enne kurjuse sissetungi oli kogu universumis rahu ja rõõm. Armastus Jumala vastu oli ülim, armastus üksteise vastu erapooletu. Jumala ainusündinud Poeg Kristus oli igavese Isaga üks olemuse, iseloomu ja eesmärgi poolest. Ta oli ainus, kes võis kõigist Jumala kavatsustest ja eesmärkidest osa saada. „Tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ... olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad.” (Kl 1:16) Kuna Jumala valitsuse aluseks oli armastuse seadus, sõltus kõigi loodolevuste õnn kooskõlast selle õigluse põhimõtetega. Jumal ei tunne rõõmu pealesunnitud ustavusest ja Ta annab kõigile tahte vabaduse, et nad võiksid Teda teenida vabatahtlikult. SL 6.1
Kuid oli üks, kes otsustas seda vabadust moonutada. Patt sai alguse temast, kes Kristusest järgmisena sai Jumalalt kõige enam austust. Enne langemist oli Lutsifer kõige tähtsam kattev keerub, püha ja rüvetamata. „Nõnda ütleb Issand Jumal: Sa olid nagu eeskujulikkuse pitserimärk täis tarkust ja täiuslikult ilus. Sa olid Eedenis, Jumala aias, sul olid katteks kõiksugu kalliskivid ...Sa olid nagu keerub, hiilgav kaitsja, ja ma panin sind pühale mäele; sa olid otse jumalik olend, kes võis käia tuliste kivide keskel. Sa olid laitmatu oma teedel alates su loomispäevast, kuni sinus leiti ülekohut. ... Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast sa kaotasid tarkuse.” „Et sa enda meelest oled jumala sarnane ...” „Sina ütlesid oma südames: ... kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje ja istun kogunemismäele ... Ma lähen üles pilvede kõrgustikele, ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.” (Hs 28:12—17; 28:6; Js 14:13, 14) SL 6.2
Himustades au, mille Isa oli andnud oma Pojale, taotles inglite vürst väge, mis oli üksnes Kristuse eesõigus. Nüüd moonutas taevast harmooniat lahkheli. Enese ülendamine äratas kurjuse eelaimduse nende mõistuses, kelle jaoks oli ülim Jumala au. Taevane nõukogu püüdis Lutsiferi palvetega veenda. Jumala Poeg näitas talle Looja headust ja õiglust ning Tema Seaduse püha olemust. Sellest kõrvale pöördudes teotaks Lutsifer oma Loojat ja hävitaks iseenda. Kuid hoiatus tekitas ainult vastupanu. Lutsifer lasi võitu saada kadedusel Kristuse suhtes. SL 7.1
Uhkus ergutas ülemvõimu soovi. Lutsiferile antud suur au ei kutsunud esile tänulikkust Looja vastu. Ta ihaldas olla Jumalaga võrdne. Kuid siiski oli Jumala Poeg tunnustatud taeva Valitsejana, Ta oli Isaga üks nii väe kui ka autoriteedi poolest. Kristusel oli osa kõigis Jumala nõupidamistes, kuid Lutsiferi ei lubatud Jumala plaanide ligi. „Miks peaks Kristusel olema ülim võim?” küsis see võimas ingel. „Miks Teda Lutsiferist rohkem austatakse?” SL 7.2