Soov leida rahu Jumalaga pani Martin Lutheri pühenduma kloostrielule. Ta pidi tegema kõige alandavamaid töid ja käima majast majja kerjamas. Ta talus seda alandust kannatlikult, sest uskus, et seda on vaja tema pattude pärast. SL 60.1
Ta elas kõige karmimat elu, püüdes paastumise, valvamise ja piitsutamisega oma olemuse pahesid alla suruda. Hiljem ütles ta: „Kui ükski munk saaks taevasse oma mungategude tõttu, siis peaksin mina kindlasti seal olema. ... Kui see oleks veel kauem kestnud, oleksin liha suretanud kuni surmani.” 6J. H. Merle D’Aubigne „History of the Reformation of the Sixteenth Century”, 2. raamat, 3. ptk. Hoolimata kõigist pingutustest ei leidnud tema koormatud hing kergendust. Viimaks oli ta meeleheite äärel. SL 60.2
Kui tundus, et kõik on kadunud, saatis Jumal talle sõbra. Staupitz avas Lutheri mõistusele Jumala Sõna ja käskis tal ennast silmist lasta ja vaadata Jeesusele. „Selmet end oma pattude aruande tõttu piinata, heida end Lunastaja kätele. Usalda Teda, Tema elu õiglust, Tema surma lepitust. ... Jumala Poeg sai inimeseks, et anda sulle jumaliku poolehoiu kinnitus. ... Armasta Teda, kes on sind enne armastanud.” 7Samas, 2. raamat, 4. ptk. Tema sõnad avaldasid Lutherile sügavat muljet. Tema rahutu süda sai rahu. SL 60.3
Hiljem kuuldi Lutheri häält kantslist pühalikult hoiatamas. Ta näitas inimestele patu vastikut olemust ja õpetas, et inimesel on oma tegudega võimatu süüd vähendada või karistusest pääseda. Patust ei saa päästa mitte miski muu kui ainult pattude kahetsemine Jumala ees ja usk Kristusesse. Kristuse armu ei saa osta, see on vaba and. Ta soovitas inimestel mitte osta patukustutuskirju, vaid vaadata usus ristilöödud Lunastajale. Ta jutustas enda piinarikkast kogemusest ning kinnitas kuulajatele, et Kristusesse uskudes leidis ta rahu ja rõõmu. SL 60.4