See töö saab tehtud üksnes usu kaudu Kristusesse, sees elava Jumala Vaimu väega. Kristlane tunneb patu õhutust, kuid ta jääb sellega pidevale sõjajalale. Siin on vaja Kristuse abi. Inimlik nõrkus ühineb jumaliku jõuga ja usk hüüab: „Tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!” (1Kr 15:57) SL 62.4
Pühitsus on kestev töö. Kui patune leiab pöördumisel rahu Jumalaga, siis kristlik elu alles algab. Nüüd peab ta „suunduma täiuslikkusele”, kasvama suureks, „saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda”. „Ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.” (Hb 6:1; Ef 4:13; Fl 3:14) SL 63.1
Need, kes kogevad piibellikku pühitsust, ilmutavad alandlikkust. Nad näevad enda väärtusetust vastandina piiritu Jumala täiuslikkusele. Prohvet Taaniel oli tõelise pühitsuse eeskuju. Selmet pidada end puhtaks ja pühaks, samastas see austatud prohvet end tõeliselt patuse Iisraeliga, kui ta palus Jumala ees oma rahva pärast. (Tn 10:11; 9:15, 18, 20; 10:8, 11) SL 63.2
Nendes, kes käivad Kolgata risti varjus, ei ole mingit eneseülendust, ei mingit hooplevat väidet, et nad on patust vabad. Nad tunnevad, et nende patt põhjustas surmavalu, mis murdis Jumala Poja südame ning see mõte toob kaasa enesealanduse. Need, kes elavad Jeesusele kõige lähemal, mõistavad kõige selgemini inimkonna nõrkust ja patusust ning nende ainus lootus on ristilöödud ja ülestõusnud Päästja teenetel. SL 63.3
Praegu religioosses maailmas esile kerkiv pühitsus kannab endas eneseülendamise vaimu ja hülgab Jumala Seaduse, mille järgi on see Piiblile võõras. Selle pooldajad õpetavad, et pühitsus on hetkeline töö, mille abil saavad nad „üksnes usu kaudu” täiusliku pühaduse. „Ainult usu,” ütlevad nad, „ja sinu päralt on õnnistused.” Vastuvõtja ei pea omalt poolt mingeid pingutusi tegema. Samal ajal eitavad nad Jumala Seaduse autoriteeti, rõhutades, et nad on käskude pidamise kohustusest vabastatud. Aga kas on võimalik olla püha, ilma et saavutataks kooskõla põhimõtetega, mis väljendavad Jumala olemust ja tahet? SL 63.4
Jumala Sõna tunnistus on vastu sellele lõksu püüdvale õpetusele usust ilma tegudeta. Usk ei võida taeva poolehoidu ilma neid tingimusi täitmata, mille alusel armu antakse. See on ülbus. (Vt Jk 2:14—24) SL 64.1
Ärgu keegi end petku, et ta võib saada pühaks, ise samal ajal tahtlikult üht Jumala nõuetest rikkudes. Teadaolev patt vaigistab Vaimu tunnistava hääle ja lahutab hinge Jumalast. Olgugi et Johannes peatus nii palju armastusel, ei kõhkle ta ilmutada selle inimklassi tõelist iseloomu, kes väidab end olevat pühitsetud, elades samal ajal Jumala Seadusest üle astudes. „Kes ütleb: „Mina tunnen teda”, aga ei pea tema käske, see on valetaja ja temas ei ole tõde. Kuid kes peab tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks.” (1Jh 2:4, 5) See on iga inimese usutunnistuse mõõdupuu. Kui inimesed halvustavad Jumala ettekirjutusi ja võtavad neid kergelt, kui nad tühistavad „nendest käskudest ka kõige pisema” ja õpetavad „teisi sedasama tegema” (Mt 5:18, 19), siis võime teada, et nende väidetel pole alust. SL 64.2
Väide, et tal pole pattu, tõendab, et väitja on pühadusest kaugel. Tal pole õiget arusaama Jumala lõputust puhtusest ja pühadusest ning patu õelusest ja kurjusest. Mida suurem on vahe tema ja Kristuse vahel, seda õigemana paistab ta enda silmis. SL 64.3