Kristus vaatas prohvetliku pilguga südametunnistustvalitseva inimautoriteedi ülistamist, mis on kõigil aegadel olnud kohutavaks needuseks. Tema hoiatused mitte järgida pimedaid juhte on kirja pandud manitsuseks tulevastele põlvkondadele. SL 71.1
Rooma kirik jätab vaimulikele õiguse Pühakirja tõlgendada. Kuigi reformatsioon andis Pühakirja kõigile, takistab rooma kiriku põhimõte paljusid protestantlikes kirikutes ise Piiblit uurimast. Neid õpetatakse aktsepteerima Piibli õpetusi sel kujul, nagu kirik neid tõlgendab. Tuhanded ei söanda Pühakirjast vastu võtta midagi, ükskõik kui selget, mis on vastupidine nende usutunnistusele. SL 71.2
Paljud on valmis usaldama oma hinge vaimulike hoolde. Nad jätavad Päästja õpetused peaaegu tähelepanuta. Kuid kas vaimulikud on eksimatud? Kuidas saame usaldada nende juhtimist, kui me ei tea Jumala Sõna põhjal, et nad on valguse kandjad? Moraalse julguse puudumine paneb paljud järgima õpetatud inimesi ning nad jäävad lootusetult eksitusse. Nad näevad käesoleva aja tõde Piiblis ja tunnevad Püha Vaimu väge, mis saadab seda kuulutust, kuid ometi lasevad nad vaimulikel end valgusest ära pöörata. SL 71.3
Saatan kindlustab endale rahvahulgad, sidudes nad kiindumuse siidinööriga nende külge, kes on Kristuse risti vaenlased. See kiindumus võib olla vanemate, laste või abikaasa vastu või seltskondlik. Nende võimu all olevatel hingedel ei ole julgust kuuletuda veendumuse le oma kohusest. SL 71.4
Paljud väidavad, et pole oluline, mida inimene usub, kui ainult tema elu on õige. Kuid elu vormib usk. Kui tõde on käeulatuses ja me eirame seda, siis me lükkame selle põhimõtteliselt tagasi, valides pigem pimeduse kui valguse. SL 72.1
Teadmatus ei ole eksituse või patu vabandus, kui on olemas kõik võimalused Jumala tahet teada saada. Reisija jõuab kohta, kust läheb edasi palju teid ja on teeviit, mis näitab, kuhu iga tee viib. Kui ta jätab sildi tähelepanuta ja läheb suvalist teed mööda, mis tundub õige olevat, võib ta olla siiras, kuid väga tõenäoliselt leiab ta end valelt teelt. SL 72.2