Jumala teenimise kohustus tugineb tõsiasjale, et Ta on Looja. „Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette!” (Ps 100:3; 95:6) SL 75.1
Ilmutusraamatu 14. peatükis kutsutakse inimesi üles teenima Loojat ja pidama Jumala käske. Üks neist käskudest osutab otseselt Jumalale kui Loojale. „Seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. ... Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.”(2Ms 20:10, 11) Hingamispäeva kohta ütleb Issand, et see on „leppemärgiks, ... teadmiseks teile, et mina olen Issand, teie Jumal!” (Hs 20:20) Kui kõik oleksid hingamispäeva pidanud, siis oleksid inimese mõtted ja kiindumused olnud suunatud Loojale kui austuse ja kummardamise objektile ning poleks olemas ebajumalakummardajaid, ateiste ega uskmatuid. Hingamispäeva pidamine on märk ustavusest tõelisele Jumalale, Temale „kes on teinud taeva ja maa ja mere ja vete allikad”. Järelikult kutsub kuulutus, mis käsib inimestel kummardada Jumalat ja pidada Tema käske, eriliselt üles pidama neljandat käsku. SL 75.2