Kogu taevas nägi Jumala õigluse ilmnemist. Lutsifer oli väitnud, et patust inimkonda pole võimalik lunastada. SL 12.2
Kuid seaduse karistus langes Temale, kes oli Jumalaga võrdne, ning inimene oli vaba vastu võtma Kristuse õigust ning võidutsema meeleparanduse ja alanduse kaudu Saatana väe üle. SL 12.3
Ent Kristus ei tulnud maa peale surema üksnes inimese lunastamiseks. Ta tuli kõigile maailmadele näitama, et Jumala Seadus on muutmatu. Kristuse surm tõestas selle muutmatust ja näitab, et Jumala valitsuse aluseks on õiglus ja halastus. Lõpukohtus ilmneb, et patul ei ole vabandust. Kui kogu maa Kohtunik nõuab Saatanalt: „Miks sa minu vastu mässasid?”, ei suuda kurjuse algataja esitada mingit vabandust. SL 13.1
Päästja surmakarjes „See on lõpetatud!” kõlas Saatana hingekell. Suur võitlus1Suur võitlus K ristuse ja Saatana vahel toim ub Ju m ala iseloom u, õigluse ja Seaduse üle., mis oli nii kaua kestnud, oli nüüd otsustatud, kurjuse lõplik hävitamine oli kindel. „Päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära, ütleb vägede Issand, ega jäta neile ei juurt ega oksa.” (Ml 3:19) SL 13.2
Kurjus ei avaldu enam kunagi. Jumala Seadust austatakse kui vabaduse seadust. Järele proovitud ja läbi katsutud loodu ei pöördu enam kunagi ära lojaalsusest Temale, kelle iseloom on ilmnenud põhjatu armastuse ja piiritu tarkusena. SL 13.3