Saatan peab nende vägevate meestega nõu. Nad väidavad, et linnas olev sõjavägi on nende omaga võrreldes väike ja nad suudavad võita. Osavad käsitöölised valmistavad sõjariistu. Sõjaväe juhid korraldavad sõjamehi kompaniidesse ja diviisidesse. SL 109.1
Viimaks antakse korraldus ja loendamatu hulk hakkab edasi liikuma, sõjavägi, mida ei anna võrrelda mitte ühegi ajastu kombineeritud vägedega. Saatan juhib eelväge, kuningad ja sõjamehed oma kaaskondi. Sõjalise täpsusega liigub koondrivi edasi üle konarliku maapinna Jumala Linna poole. Jeesuse korralduse peale suletakse Uue Jeruusalemma väravad ning Saatana armee valmistub rünnakuks. SL 109.2
Nüüd ilmub Kristus oma vaenlaste pilgu ette. Kõrgel linna kohal, haljast kullast alusel, on troon. Sellel troonil istub Jumala Poeg ja Tema ümber on Tema riigi alamad. Igavese Isa au ümbritseb Poega. Tema ligioleku hiilgus voolab läbi väravate ja ujutab maa üle oma säraga. SL 109.3
Troonile kõige lähemal seisavad need, kes olid kord olnud innukad Saatana poolehoidjad, kuid kes, nagu tulest tõmmatud tukid, järgisid oma Päästjat tõsimeelse pühendumisega. Järgmisena on need, kes täiustasid iseloomu vale ja uskmatuse keskel, kes austasid Jumala Seadust siis, kui maailm kuulutas selle kehtetuks, ning miljonid, kes kõigi aegade jooksul olid surnud oma usu pärast märtrisurma. Veel edasi on „suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest ... valged rüüd üll ja palmioksad käes.” (Ilm 7:9) Sõda on lõppenud, võit saavutatud. Palmioks on võidu sümbol ja valge rüü märk Kristuse õigusest, mis on nüüd nende oma. SL 109.4
Selles rahvahulgas ei ole kedagi, kes peaks päästet oma headuse teeneks. Kannatustest ei räägita, iga kiituslaulu võtmesõna on: „Pääste on meie Jumalal ja Tallel.” SL 110.1