Kristus sisendab inimesesse vihavaenu Saatana vastu. Ilma selle muutva armu ja uuendava väeta oleks inimene jätkuvalt teenija, kes on valmis Saatana käsku täitma. Kuid uus põhimõte hinges tekitab konfliktivastuolu, Kristuse antud vägi võimaldab inimesel hirmuvalitsejale vastu seista. Patu vihkamine selle armastamise asemel näitab põhimõtet, mis on tervenisti ülevalt pärit. SL 15.3
Vastuseis Kristuse ja Saatana vahel ilmnes silmatorkavalt selles, kuidas maailm Jeesuse vastu võttis. Kristuse puhtus ja pühadus kutsus esile jumalakartmatute viha Tema vastu. Tema enesesalgamine oli uhketele, ilmaliku mõtteviisiga inimestele pidev etteheide. Saatan ja kurjad inglid ühinesid kurjade inimestega tõe eest Võitleja vastu. Samasugune vaenulikkus ilmnes Kristuse järelkäijate suhtes. Kes seisab kiusatusele vastu, see äratab Saatana viha. Kristus ja Saatan ei saa olla kooskõlas. „Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.” (2Tm 3:12) SL 16.1
Saatana tööriistad püüavad petta Kristuse järelkäijaid ja ahvatleda neid ustavusest kõrvale. Oma eesmärgi täideviimiseks moonutavad nad Pühakirja. Vaimsus, mis viis Kristuse surma, innustab õelaid Tema järelkäijaid hävitama. Seda kõike saab ette aimata selles esimeses prohvetikuulutuses: „Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele.” SL 16.2
Miks ei kohta Saatan suuremat vastuseisu? Sest Kristuse sõduritel on nii vähe tegelikku ühendust Kristusega. Patt ei ole nende jaoks sama vastumeelne kui nende Isanda jaoks. Nad ei suhtu sellesse kindlameelse vastuseisuga. Neid pimestab pimeduse vürsti iseloom. Rahvahulgad ei tea, et nende vaenlane on võimas väejuht, kes sõdib Kristuse vastu. Isegi evangeeliumikuulutajad ei märka tema tegevuse tõendeid. Tundub, nagu eiraksid nad üleüldse tema olemasolu. SL 16.3