5. juunil 1863. aastal näidati mulle, et Saatan tegutseb pidevalt Jumalast tõde kuulutama valitud vaimulike masendamise ja eksitamise nimel. Kõige tõhusamalt saab ta tegutseda koduste mõjude kaudu, pühitsemata abikaasa kaudu. Kui ta suudab kontrollida tema mõistust, saab ta naise kaudu hõlpsamini ligipääsu mehele, kes töötab sõnas ja õpetuses hingede päästmiseks. Mulle esitati hoiatusi, mida Jumal on korduvalt andnud, ja kohustusi, mis puudutavad vaimuliku abikaasat, kuid neil hoiatustel ei ole olnud kestvat mõju. Antud tunnistuste mõju on olnud lühiaegne. Valgust on ainult osaliselt järgitud. Kuulekus ja Jumalale pühendumine on unustatud, paljud on hooletusse jätnud neil lasuva püha kohustuse kasutada ära neile antud valgus ja eesõigused ning elada valguse lastena. Kui oleks võimalik kergitada eesriiet ja näha oma olukorda nii, nagu näeb seda taevas, siis toimuks ärkamine ja igaüks päriks kartuses: „Mida ma pean tegema, et päästetud saada?” Tk1 427.1
Vaimuliku naisest, kes ei ole Jumalale pühendunud, ei ole tema mehele mingit abi. Ajal, mil mees kõneleb risti kandmise vajadusest ja toonitab enesesalgamise tähtsust, räägib tema naise igapäevane eeskuju sageli tema jutlustele vastu ja hävitab öeldu mõjuvõimu. Sel moel saab naisest suur takistus ja tihtipeale juhib ta abikaasa eemale tema kohustusest ja Jumalast. Ta ei mõista, missugust pattu ta teeb. Selle asemel, et püüda kasulik olla, taotleda tõelist armastust hingede vastu ja aidata neid, kes abi vajavad, kohkub ta kohustusest tagasi ja eelistab kasutut elu. Teda ei sunni Kristuse armastuse vägi ja omakasupüüdmatud, pühad põhimõtted. Ta ei otsusta täita Jumala tahet ega olla oma mehe, inglite ja Jumala kaastööline. Kui vaimuliku naine saadab oma meest hingede päästmise missioonil, siis on tema jaoks suur patt takistada meest tema töös sellega, et ta on rahulolematult tusane. Selle asemel, et osaleda siiralt mehe töös ja püüda kasutada iga võimalust oma huvisid ja tööd mehe omadega ühendada, uurib naine sageli, kuidas teha elu enda jaoks kergemaks või meeldivamaks. Kui tema ümber olev ei ole nii meeldiv nagu ta sooviks (nagu need kunagi ei ole), ei tohi ta järele anda koduigatsusele või raskemeelsusele, ta ei tohi tüüdata meest kurtmistega, muuta tema tööd raskemaks ega oma rahulolematusega teda võib-olla eemale tõmmata paigast, kus ta saaks head teha. Naine ei tohi oma mehe huvi pöörata kõrvale hingede päästmise töölt sellega, et mees tunneks kaasa naise vaevustele ja rahuldaks tema kapriisseid, rahulolematuid tundeid. Kui naine unustaks iseenda ja töötaks teiste abistamiseks, räägiks ja palvetaks inimestega ning tegutseks nii, nagu nende päästmine oleks igast muust asjaolust tähtsam, ei oleks tal aega koduigatsust tunda. Ta tunneks päevast päeva meeldivat rahulolu omakasupüüdmatu töö pärast. Ma ei saa nimetada seda ohvriks, sest mõned meie vaimulike naistest ei tea, mida tähendab ohver või tõe pärast kannatamine. Tk1 427.2
Varasematel aastatel kannatasid vaimulike naised puudust ja tagakiusamist. Kui nende mehed olid sunnitud minema vanglasse ja mõnikord surma, siis kannatasid need õilsad, ennastohverdavad naised nendega koos ning nende tasu saab olema nende abikaasa omaga samaväärne. Proua Boardman ja Judsonid kannatasid tõe pärast; abikaasad kannatasid koos. Nad ohverdasid otseses mõttes kodu ja sõbrad, et aidata oma kaaslastel valgustada pimeduses istujaid ja ilmutada neile Jumala Sõna varjatud saladusi. Nende elu oli pidevas ohus. Hingede päästmine oli nende suur eesmärk ja selle nimel olid nad valmis rõõmsalt kannatama. Tk1 428.1
Mulle näidati Kristuse elu. Kui võrrelda Tema enesesalgamist ja ohvrit mõnede meie vaimulike naiste katsumuste ja kannatustega, siis muutub tähtsusetuks kõik, mida nad ohvriks nimetavad. Kui vaimuliku naine räägib rahulolematuid ja julgusetuid sõnu, siis on tema mõju abikaasale masendav ning halvab abikaasa tööd, eriti kui edu sõltub ümbritsevatest mõjudest. Kas Jumala sulane peab niisugusel juhul laskma end halvata ja tööpõllult ära kiskuda, et rahuldada oma naise tundeid, mis tulenevad soovimatusest kalduvusi kohustusele allutada? Naine peaks kohandama oma soovid ja tujud kohustusega ning loobuma isekatest tunnetest Kristuse ja tõe nimel. Saatanal on olnud suur osa vaimulike töö kontrollimisel isekate, hõlbuelu armastavate kaasade mõju kaudu. Tk1 428.2
Kui vaimuliku naine saadab oma abikaasat tema reisidel, ei tohiks ta taotleda enda erihuve, käia külas ja lasta end teenida, vaid peaks abikaasaga koos töötama. Tal peaks olema mehega ühine huvi head teha. Ta peab olema valmis oma abikaasat saatma, kui kodused kohustused ei takista, ja ta peab aitama meest tema pingutustes päästa hingi. Tasaduse ja alandlikkusega, kuid õilsa enesekindlusega peab ta avaldama mõju teda ümbritsevatele inimestele ning tegema oma osa, kandma risti ja koormat koosolekul ja perekonna altari ümber ning kaminaäärses vestluses. Inimesed ootavad seda ja neil on selleks õigus. Kui neid ootusi ei täideta, hävib mehe mõju rohkem kui poolenisti. Vaimuliku naine saab palju ära teha, kui ta tahab. Kui tal on ennastohverdav meelsus ja armastus hingede vastu, saab ta teha mehega peaaegu samavõrra head. Tk1 429.1
Õde-töötegija saab tõe töös mõista mõningaid olukordi ja ulatuda asjadeni, eeskätt õdede hulgas, kuhu vaimulik ei saa ligi. Vaimuliku naisel lasub vastutus, mida ta ei tohi ega või kergemeelselt kõrvale heita. Jumal nõuab talle laenatud talenti vaheltkasuga. Ta peab töötama tõsimeelselt, ustavalt ja oma abikaasaga koos hingede päästmiseks. Ta ei tohi kunagi rõhutada oma soove ja tahtmist ega väljendada huvi puudumist abikaasa töö vastu; ta ei tohi hellitada koduigatsust ega rahulolematuid tundeid. Kõik need loomupärased tunded tuleb võita. Tal peab olema elus eesmärk, mille poole vankumatult püüelda. Mis siis, kui see läheb tunnete, tujude ja loomupäraste eelistustega vastuollu? Need tuleb rõõmsameelselt ja varmalt ohverdada, et teha head ja päästa hingi. Tk1 429.2
Vaimulike naised peavad elama pühendunud, palvemeelset elu. Kuid mõned ihkavad religiooni, kus ei ole risti, ning mis ei nõua neilt enesesalgamist ja pingutusi. Selmet üllalt enda eest seista, toetuda jõu saamiseks Jumalale ja kanda isiklikku vastutust, sõltuvad nad suurema osa ajast teistest ja ammutavad oma vaimulikku elu neilt. Kui nad ainult toetuksid usaldavalt, lapselikus usalduses Jumalale ja keskendaksid oma kiindumused Jeesusele ning ammutaksid oma elu Kristuselt, elavalt Viinapuult, võiksid nad teha palju head, neist oleks teistele palju abi, nad toetaksid suuresti oma abikaasat ja saaksid lõpuks suurepärase tasu! „Tubli, sa hea ja ustav sulane,” kostaks nende kõrvu kõige mahedama muusikana. Sõnad „Mine oma isanda rõõmupeole” tasuksid tuhandekordselt kõigi kannatuste ja katsumuste eest, mida tuli kallihinnaliste hingede päästmisel taluda. Tk1 429.3
Need, kes ei täiusta talenti, mille Jumal on neile andnud, jäävad igavesest elust ilma. Neile, kellest maailmas on vähe kasu olnud, tasutakse vastavalt nende tegudele. Kui kõik läheb sujuvalt, kanduvad nad laineharjal edasi, aga kui nad peavad tõsiselt ja väsimatult aerudele suruma ning tuule ja tõusulaine vastu sõudma, siis tundub, et nende kristlikus iseloomus pole energiat. Nad ei vaevu tööd tegema, vaid panevad aerud maha ja lasevad hoovusel end rahulikult allavoolu kanda. Sinna jäävad nad seniks, kuni keegi võtab endale koorma ning näeb tõsiselt ja energiliselt vaeva, et neid ülesvoolu tõmmata. Iga kord, kui nad lodevusele järele annavad, kaotavad nad jõudu ning neil on vähem soovi Jumala töös tegutseda. Ainult ustav võitleja saab igavese au. Tk1 430.1
Vaimuliku naisel peab alati olema mõju nende üle, kellega ta suhtleb; ta on kas abiks või suureks takistuseks. Ta kas kogub koos Kristusega või puistab laiali. Meie vaimulike abikaasadel jääb puudu eneseohverduslikust misjonimeelsusest. Esimesel kohal on oma mina ja teisel või lause kolmandal Kristus. Vaimulik ei tohi oma naist kaasa võtta muidu, kui vaid siis, kui ta teab, et naine saab olla vaimulikuks abiks, kes suudab kanda, taluda ja kannatada, teha head ja olla hingedele Kristuse pärast kasuks. Need, kes käivad oma abikaasaga kaasas, peavad koos temaga töötama. Nad ei tohi oodata katsumustest ja pettumustest puutumata jäämist. Nad ei tohi liiga palju mõelda meeldivatele tunnetele. Mis on tunnetel pistmist kohustusega? Tk1 430.2
Mulle toodi näitena Aabrahami lugu. Jumal ütles talle: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan.” Aabraham kuuletus Jumalale. Ta ei pidanud nõu tunnetega, vaid valmistus teekonnaks õilsas usus ja usalduses Jumalasse. Süda ahastusest rebenemas vaatas ta, kuidas suurepärane ja armastav ema jälgis tõotuse poega hella kiindumusega. Kuid tema viis armastatud poja ära. Aabraham kannatas, kuid ei lasknud oma tahtel Jumala tahtele vastu hakata. Teda juhtis kohustus, karm kohustus. Ta ei söandanud tundeid arvesse võtta ega neile ühekski hetkeks järele anda. Tema ainus poeg kõndis vankumatu, armastava, kannatava isa kõrval, vestles haaratult, nimetas ikka ja jälle isa armsat nime ning küsis siis: „Kus on ohvritall?” Oh missugune katsumus ustavale isale! Inglid jälgisid vaatepilti rõõmsa imestusega. Jumala ustav sulane sidus oma armastatud poja isegi kinni ja asetas ta puude peale. Nuga oli tõstetud, kui ingel hüüdis: „Aabraham, Aabraham … Ära pane kätt poisi külge.” Tk1 431.1
Ma nägin, et kristlane ei ole kerge olla. Tühiasi on end kristlaseks nimetada, kuid suur ja püha asi on kristlikku elu elada. Praegu on veel veidi aega kadumatu krooni hankimiseks, heade tegude tegemiseks ja täidetud kohustuste märkimiseks taevasesse aruandesse. Iga puu üle otsustatakse tema vilja järgi. Igaühe üle mõistetakse kohut tema tegude, mitte tema usutunnistuse või usu järgi. Kunagi ei esitata küsimust: „Kui palju ta end usklikuks nimetas?”, vaid „Missugust vilja ta kandis?” Kui puu on rikutud, siis on vili halb. Kui puu on hea, ei saa see halba vilja anda. Tk1 431.2