Need hingamispäeva pidavad vennad, kes veeretavad oma majapidajavastutuse oma naise kaela, kuigi nad on ise suutelised sellega tegelema, on mõistmatud; selline üleandmine ei ole Jumalale meelepärane. Mehe majapidaja ametit ei saa naisele üle anda. Ometi püütakse seda mõnikord teha ning see on kahjulik mõlemale. Vahel annab usklik mees oma varanduse üle uskmatule kaaslasele, lootes talle heameelt valmistada, tema vastuseisu leevendada ja viimaks tõde uskuma meelitada. Aga see pole midagi vähemat ega rohkemat kui katse osta rahu või palgata naine tõde uskuma. Mees annab vahendid, mille Jumal on laenanud talle Tema töö edendamiseks, üle inimesele, kes ei ole osavõtlik tõe suhtes. Kuidas annab seesugune majapidaja aru siis, kui suur Isand nõuab oma osa kasuga tagasi? Tk1 498.1
Usklikud vanemad annavad sageli oma omandi üle uskmatutele lastele. Nii lasevad nad käest volituse anda Jumalale see, mis Talle kuulub. Nad lükkavad kõrvale vastutuse, mille Jumal on neile pannud, ning jätavad neile Jumalast usaldatud vahendid vaenlase ridadesse, andmata neid Talle tagasi Tema töösse investeerituna, kui Ta seda nõuab. Jumal ei määra, et vanemad, kes suudavad ise oma majandusasjadega toime tulla, loobuksid kontrollist oma omandi üle isegi laste heaks, kes on samast usust. Harva on nood tööle nii pühendunud nagu peaks ning nad ei ole ebaõnne ja kannatuste kaudu õppinud hindama igavest varandust kõrgelt ja maist vähem. Vahendite andmine niisugustesse kätesse on suurim patt. Neil on kiusatus suunata kiindumus maisele, usaldada vara ja tunda, et nad ei vaja peale selle eriti midagi. Kui nende kätte antakse varandus, mida nad ei ole oma pingutustega omandanud, kasutavad nad seda harva arukalt. Tk1 498.2
Mees, kes annab oma vara naisele üle, avab talle kiusatuste ukse, ükskõik kas naine on usklik või uskmatu. Kui naine on usklik, ent loomu poolest ihne ning kaldub olema omakasupüüdlik ja ahne, siis lööb ta palju karmimat lahingut abikaasaga majapidaja ameti pärast. Päästetud saamiseks peab ta võitma kõik need halvad iseloomujooned ning jäljendama Issanda iseloomu; otsima võimalust teha teistele head ja armastama teisi nii, nagu Kristus on meid armastanud. Ta peab arendama kallist armastuse andi, mida meie Päästja rohkelt omas. Päästja elu iseloomustas õilis, omakasupüüdmatu heatahtlikkus. Kogu Tema elu ei rikkunud ükski isekas tegu. Tk1 499.1
Ükskõik missugused on mehe motiivid, ta paneb oma naise teele kohutava komistuskivi, mis takistab tal võitmast. Kui asi antakse üle lastele, võivad tagajärjed olla samamoodi halvad. Jumal näeb andja ajendeid. Kui ta on isekas ning üleandmine oli mõeldud varjamaks saamahimu ja andmaks ettekäänet Jumala töö edendamiseks mitte midagi teha, siis järgneb sellele kindlasti Taeva needus. Jumal näeb südame eesmärke ja kavatsusi ning katsub inimlaste motiivid läbi. Tema nähtav pahameel ei pruugi ilmneda nii silmatorkavalt nagu Hananiase ja Safiira puhul, kuid lõpuks ei ole karistus mingil määral kergem neile mõistetust. Inimesi petta püüdes valetasid nad Jumalale. „Hing, kes teeb pattu, peab surema.” Tk1 499.2
Niisugune inimene ei suuda kohtupäeva proovi paremini taluda kui inimene, kes sai ühe talendi ja peitis selle maasse. Kui talt küsiti aru, süüdistas ta Jumalat ebaõigluses: „Isand, ma tean, et sa oled vali mees, sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin, läksin ära ja peitsin sinu talendi maa sisse [kus Jumala töö ei saa sellest kasu]. Vaata, siin on sinu oma!” Jumal ütles: „Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele, kellel on kümme talenti. … Ja kõlbmatu sulane heitke välja kaugele pimedusse, seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.” See mees kartis, et tema isand saab talendi täiustamisest kasu. Tk1 499.3
Ma nägin, et on palju neid, kes on oma talendi rätikusse mähkinud ja maa sisse peitnud. Nad näivad arvavat, et iga Jumala töösse investeeritud penn on neile korvamatult kadunud. Nende jaoks, kes nii arvavad, on see tõesti nii. Nad ei saa mingit tasu. Nad annavad vastu tahtmist ainult sellepärast, et tunnevad kohustust midagi teha. Jumal armastab rõõmsat andjat. Vaenlane petab neid, kes meelitavad end mõttega, et võivad veeretada oma vastutuse naise või laste kaela. Vara üleandmine ei vähenda vastutust. Nad vastutavad vahendite eest, mille Taevas on nende hoolde usaldanud ning nad ei saa end sellest kohustusest mingil kombel vabastada enne, kui nad annavad Jumalale tagasi selle, mille Ta on neile andnud. Tk1 500.1
Maailma armastus lahutab Jumalast. „Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust.” Inimestel on võimatu taibata tõde, kui nende kiindumused on maailma küljes. Maailm astub nende ja Jumala vahele, tumestab nägemise ja nüristab tundlikkuse niisugusel määral, et neil on võimatu pühi asju tajuda. Jumal pöördub selliste inimeste poole sõnadega: „Patused, puhastage käed ja kasige südamed, te hingelt kahestunud! Tundke oma viletsust, leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja rõõm kurbuseks!” Need, kes on määrinud oma käed maailma rüvedusega, peavad end neist plekkidest puhastama. Need, kes arvavad, et saavad teenida maailma ja ikkagi armastada Jumalat, on kahestunud. Kuid nad ei saa teenida Jumalat ja mammonat. Nad on kahestunud meelsusega — nad armastavad maailma ja kaotavad igasuguse tunnetuse oma kohustusest Jumala ees, kuid nimetavad end ometi Kristuse järelkäijaks. Nad ei ole üks ega teine. Nad kaotavad mõlemad maailmad, kui nad ei puhasta oma käsi ega kasi südameid tõe puhastele põhimõtetele kuuletudes. „Kes ütleb enese püsivat temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu tema on käinud.” „Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas.” „Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks.” Tk1 500.2
Ilmalik himu hävitab tõelise jumalakartuse. Armastus maailma ja maailmas oleva vastu lahutab Isast. Maise kasu saamise kirg suureneb nende hulgas, kes väidavad, et ootavad meie Päästja peatset ilmumist. Lihahimu, silmahimu ja elukõrkus juhivad neidki, kes nimetavad end kristlaseks. Nad taotlevad maailma asju ihnsa himuga ning paljud müüvad ebapüha kasu nimel igavese elu. Tk1 500.3