„Tunnistuses” nr 13 kirjeldasin lühidalt meie tööd ja katsumusi 19. detsembrist 1866. aastal kuni 21 oktoobrini 1867. aastal. Neile lehekülgedele panen kirja viimase viie kuu vähem piinarikka kogemuse. Tk1 596.1
Sel ajal olen kirjutanud palju isiklikke tunnistusi. Ja veel paljudele inimestele, keda olen meie tööpõllul viimase viie kuu jooksul kohanud, on mul vaja tunnistusi kirjutada, kui leian aega ja jõudu, kuid minu kohustus nende isiklike tunnistuste puhul on juba kaua mulle päris palju muret põhjustanud. Mõned erandid välja arvatud, olen saatnud need inimestele, kelle kohta need käivad, ning olen lubanud neil need hävitada, kui nad soovivad. Selle tulemused on olnud mitmesugused. Tk1 596.2
1. Mõned on võtnud tänulikult tunnistused vastu, vastanud neile heas meelsuses ja neist kasu saanud. Nad on nõus, et kaasliikmed neid tunnistusi näevad ning on sundimatult ja täielikult oma vead üles tunnistanud. Tk1 596.3
2. Teised on möönnud, et neile antud tunnistused on tõsi, kuid pärast läbi ugemist on pannud need vaikselt kõrvale ega ole oma elus suuri muutusi teinud. Need tunnistused käivad suuremal või vähemal määral koguduste kohta, kuhu kuulub veel inimesi, kes võiksid neist samuti kasu saada. Aga see kõik läks kaduma seetõttu, et tunnistusi hoiti salajas. Tk1 596.4
3. Kolmandad on tunnistustele vastu hakanud. Mõned on vastanud kritiseerivalt. Teised on ilmutanud kibedust, pahameelt ja viha ning tasuks minu tööle ja vaevanägemisele tunnistuste kirjutamisel on nad pöördunud meie vastu ja püüdnud kahjustada. Mõned on hoidnud mind tundide kaupa kinni isiklikult küsitledes ja puistanud mulle kõrvu ja valutavasse südamesse oma kaebusi, nurisemist ja eneseõigustust ning tekitanud nutmisega ilmselt iseendas kaastunnet; nii kaotavad nad silmist oma vead ja patud. Kõik see on mõjunud minule kohutavalt ja mõnikord mind peaaegu meeltesegadusse ajanud. Mulle on valmistanud rohkem kannatusi nende pühitsematute, tänamatute inimeste käitumisest tulenev. See on minu julgust ja tervist kümme korda rohkem kurnanud kui kogu tunnistuste kirjutamise vaev. Tk1 596.5
Seda kõike olen kannatanud ma ise; minu vennad ja õed ei ole sellest üldiselt midagi teadnud. Neil pole õiget aimu sellest, kui palju seesugust väsitavat tööd olen pidanud tegema või kui palju koormaid ja kannatusi on mulle ebaõiglaselt heidetud. Olen mitmed isiklikud kirjad ära toonud tunnistuste erinevates numbrites ning mõnel juhul on inimesed solvunud, sest ma pole kõigi kirju avaldanud. Võttes arvesse kirjade arvu, ei oleks see võimalikki ning see poleks ka kohane seetõttu, et mõned neist on seotud pattudega, mida ei ole vaja ja mida ei tohi avalikuks teha. Tk1 597.1
Kuid viimaks olen otsustanud, et paljud neist isiklikest tunnistustest tuleb trükis avaldada, sest need kõik sisaldavad suuremal või vähemal määral noomitusi ja õpetusi, mis kehtivad sadade või tuhandete teiste jaoks, kes on sarnases olukorras. Neis on valgus, mille Jumal on arvanud heaks anda nende juhtumite kohta. Vale on see valgus kõrvaldada nii, et selle saab ainult üks inimene või üks paik, kus seda hoitakse nagu küünalt vaka all. Minu veendumust selles kohustuses kinnitas suuresti järgmine unenägu. Tk1 597.2
Minu ees oli igihaljaste puude salu. Nende vahel töötasid paljud, kaasa arvatud mina. Mul kästi uurida hoolikalt puid, et näha, kas nad kasvavad hästi. Ma panin tähele, et mõnda oli tuul painutanud ja moonutanud ning need vajasid tugiposte. Ma eemaldasin ettevaatlikult nõrkadelt ja surevatelt puudelt mulla, et teha kindlaks nende olukorra põhjus. Ma avastasin mõneltki juurelt ussid. Teisi ei olnud korralikult kastetud ja nad olid kuivusest hukkumas. Mõnede juured olid nende enda kahjuks kokku põimunud. Minu töö oli selgitada töölistele erinevaid põhjusi, miks need puud hästi ei kasva. See oli vajalik sellepärast, et teises kohas kasvavad puud võisid olla samamoodi kahjustatud ning oli vaja teada anda, miks nad ei kasva hästi ja kuidas on neid vaja harida ja hooldada. Tk1 597.3
Selles tunnistuses räägin vabalt õde Hannah More'i juhtumist mitte soovist Battle Creeki kogudust kurvastada, vaid kohusetundest. Ma armastan seda kogudust hoolimata selle vigadest. Ma ei tea ühtki kogudust, mis oleks heategude ja üldise kohuse täitmise poolest nii tubli. Ma esitan selle juhtumi hirmsad faktid selleks, et äratada meie rahvast kõikjal oma kohustust mõistma. Isegi mitte üks kahekümnest inimesest, kel on seitsmenda päeva adventistide hulgas hea kuulsus, ei rakenda ellu Jumala Sõna ennastohverdavaid põhimõtteid. Kuid ärgu nende vaenlased, kel ei ole Kristuse õpetuse algtõdesidki, kasutagu ära tõsiasja, et neid on noomitud. Noomimine tõendab vaid, et nad on Issanda lapsed. Apostel ütleb, et need, keda ei karistata, on sohilapsed, mitte pojad. Ärgu siis ebaseaduslikud lapsed hoobelgu Kõigevägevama seaduslike poegade ja tütarde vastu. Tk1 598.1