1849. aasta juunis avanes meil võimalus rajada mõneks ajaks oma kodu Connecticuti osariiki Rocky Hilli. Siin sündis 28. juulil meie teine laps James Edson. Tk1 85.1
Siin elamise ajal sai minu abikaasa sisenduse, et tema kohus on käesoleva aja tõde kirja panna ja trükis avaldada. Kui ta otsustas seda teha, sai ta rohkelt julgust ja õnnistusi. (88) Aga kuna tal polnud raha, oli ta taas kahtlustes ja segaduses. Oli liikmeid, kel oli raha, kuid nad otsustasid seda endale hoida. Pikapeale loobus mu abikaasa meeleheitest ja otsustas otsida heinamaa, kus heina niita. Kui ta kodust lahkus, langes koorem minule ja ma nõrkesin. Minu eest palvetati ja mind õnnistati ning võeti nägemusse. Ma nägin, et Issand oli õnnistanud ja kinnitanud mu abikaasa tööd heinamaal eelmisel aastal, et ta oli seal teenitud raha õigesti kasutanud ning et ta saab sajakordselt tagasi selles elus ja kui ta jääb ustavaks, siis rikkaliku tasu Jumala riigis. Kuid ma nägin ka seda, et Issand ei anna talle praegu jõudu heinamaal töötamiseks, sest Tal on tema jaoks teine töö − ta peab usus välja minema ning käesoleva aja tõde kirja panema ja trükis avaldama. Ta alustas kohe kirjutamist ja kui jõudis mingi raske kirjakohani, palusime Issandal avada Tema Sõna tõeline tähendus. Tk1 85.2
Umbes samal ajal hakkas ta välja andma väikest ajalehte The Present Truth (Käesoleva aja tõde). Väljaande kontor oli Middletownis, kaheksa miili kaugusel Rocky Hillist ning sageli kõndis ta seda maad sinna ja tagasi jalgsi, kuigi ta hakkas siis lonkama. Kui ta tõi trükikojast esimese numbri, kummardusime kõik selle ümber ja palusime alandliku südame ja rohkete pisaratega, et Issand annaks õnnistuse oma sulase nõtradele pingutustele. Seejärel saatis ta lehed kõigile, kes tema arvates neid loeksid, ning viis need reisikotiga postkontorisse. Iga number toodi Middletownist Rocky Hilli ja alati enne postkontori jaoks valmispanemist seadsime need Issanda ette ning pisarais ja tõsiste palvetega anusime, et Tema õnnistused võiksid nende keeletute käskjalgadega kaasa minna. Üsna varsti tulid kirjad, mis tõid lehe kirjastamiseks raha ning häid uudiseid paljude hingede kohta, kes võtsid tõe vastu. Tk1 85.3
Kirjastustöö alustamisega ei katkestanud me tööd tõe kuulutamisel, vaid reisime paigast paika ning kõnelesime õpetustest, mis olid meile nii suure valguse ja rõõmu toonud, julgustasime usklikke, parandasime eksitusi ja seadsime koguduses asju korda. Kirjastamistegevuse edendamiseks ja samal ajal tööpõllu erinevates osades töö jätkamiseks vahetas leht aeg-ajalt väljaandmispaika. Tk1 86.1
1850. aastal anti seda välja Maine’i osariigis Parises. Siin suurenes lehe maht ja lehe nimeks sai praegune nimi The Advent Review and Sabbath Herald (Adventülevaade ja hingamispäeva kuulutaja). Selle töö toetajaid oli vähe, nad olid maise varanduse poolest vaesed ning me olime ikka sunnitud vaesuse ja suure meeleheitega võitlema. Ülemäärane töö, hool ja mure, õige ja toitva toidu nappus ning külmetumine meie pikkadel talvistel reisidel olid minu abikaasa jaoks üle jõu ja ta vajus koorma all kokku. Ta jäi nii nõrgaks, et suutis vaevu trükikotta kõndida. Meie usk pandi viimase piirini proovile. Olime hea meelega talunud ilmaolekut, rasket tööd ja kannatusi, kuid ometi tõlgendati meie ajendeid valesti ning meisse suhtuti usaldamatuse ja kadedusega. Vaid vähesed neist, kelle heaolu nimel olime kannatanud, näisid meie pingutusi hindavat. Olime liiga murelikud, et magada või puhata. Need tunnid, mil oleksime pidanud kosutuse saamiseks magama, veetsime tihtipeale pikkadele kadedusest ajendatud kirjadele vastates. Ja kui teised magasid, veetsime palju tunde ahastavates pisarates ja Issanda ees kurvastades. Viimaks ütles mu abikaasa: „Naine, pole mõtet kauem vaeva näha. Need asjad hävitavad mind ja viivad mu peagi hauda. Ma ei saa enam edasi minna. Kirjutasin lehe jaoks teate, et ma rohkem ei kirjasta.” Kui ta ukses välja astus, et teadet trükikotta viia, ma minestasin. Ta tuli tagasi ja palvetas minu eest. Tema palvele vastati ja ma sain leevendust. Tk1 86.2
Järgmisel hommikul perepalvuse ajal võeti mind nägemusse ja mulle näidati sellesse puutuvaid asju. Ma nägin, et mu abikaasa ei tohi lehest loobuda, sest see samm on just see, mida Saatan püüab teda tegema sundida ja selle nimel töötab ta oma tööriistade kaudu. Mulle näidati, et peame kirjastustööd jätkama ja et Issand aitab meid ning need, kes olid süüdi meile seesuguse koorma pealepanemises, mõistavad oma julma teguviisi ja tulevad tagasi ülekohut tunnistades. Kui mitte, siis saab nende osaks Jumala meelepaha, sest nad ei ole üksnes meie vastu rääkinud ja tegutsenud, vaid Tema vastu, kes on kutsunud meid ametisse, kus Ta soovib meid olevat. Mulle näidati, et kõik nende kahtlused, kadedus ja salajane mõju on taevas ustavalt kirja pandud ning seda ei kustutata enne, kui kõik asjaosalised on mõistnud oma vale teguviisi ulatust ja iga sammu kahetsenud. Tk1 87.1
Ajakirja Review’ teine number avaldati New Yorgi osariigis Saratoga Springsis. 1852. aasta aprillis kolisime Rochesteri New Yorgi osariigis. Olime sunnitud iga sammu usus tegema. Meid halvas ikka veel vaesus ning olime sunnitud olema kõige rangemal kokkuhoiurežiimil ja ennast salgama. Toon siin lühikese väljavõtte vend Howlandi perele 16. aprillil 1852. aastal saadetud kirjast: „Seame end praegu Rochesteris sisse. Üürisime vana maja saja seitsmekümne viie dollari eest aastas. Trükipress on meie majas. Kui see nii ei oleks, peaksime maksma viiskümmend dollarit aastas kontoriruumide eest. Te muigaksite, kui saaksite meie juurde sisse vaadata ja näeksite meie mööblit. Ostsime kaks vana voodit, kumbki maksis kakskümmend viis senti. Abikaasa tõi ühe dollari eest koju kuus vana tooli, millest ükski polnud teisega sarnane, ja peagi tõi ta veel neli vana, ilma istmekohata tooli, mille eest ta maksis kuuskümmend kaks senti. Raamid on tugevad ja ma panin neile uued istmekohad. Või on nii kallis, et me ei osta seda, samuti ei saa me endale lubada kartuleid. Kasutame või asemel võideid ja kartulite asemel naereid. Esimesed söögiajad möödusid meil kahele tühjale jahutünnile pandud kaminaplaadi ääres. Oleme (91) valmis taluma puudust, kui Jumala töö saab edeneda. Usume, et sellesse paika tulemisel oli mängus Issanda käsi. Tööpõld on suur, kuid töötegijaid vähe. Eelmise hingamispäeva koosolek oli suurepärane. Issand kosutas meid oma juuresolekuga.” Tk1 87.2
Aeg-ajalt käisime tööpõllu erinevates osades peetavatel konverentsidel. Minu abikaasa jutlustas, müüs raamatuid ja töötas selle nimel, et ajakirja läbimüüki suurendada. Me reisisime eravankriga, lõuna ajal peatusime, et sööta hobust tee kõrval ja süüa oma lõunasööki. Siis kirjutas mu abikaasa artikleid ajakirjade Review ja Instructor jaoks paberile, mille toetas söögikarbikaanele või kaabule. Issand õnnistas väga meie tööd ja tõde mõjutas paljusid südameid. Tk1 87.3
1853. aasta suvel tegime esimese reisi Michigani osariiki. Pärast seda, kui meie kokkusaamised olid avaldatud, jäi mu abikaasa palavikuga voodisse. Palvetasime koos tema eest, aga kuigi ta sai leevendust, jäi ta ikka veel väga nõrgaks. Olime suures segaduses. Kas peame laskma füüsilisel nõtrusel end tööst eemale ajada? Kas Saatanal lubatakse meie peal oma väge kasutada ning meie kasulikkuse ja elu vastu võidelda nii kaua, kuni siin maailmas elame? Me teadsime, et Jumal suudab Saatana väge piirata. Ta võib lasta meil sulatusahjus kannatada, kuid ta toob meid välja puhastatult ja Tema töö jaoks sobivamana. Tk1 88.1
Üksinduses valasin oma hinge palves Jumala ette, et Ta saadaks haiguse minema ja annaks mu abikaasale jõudu reisiraskusi taluda. Asi oli pakiline ja mu usk haaras tugevalt Jumala tõotustest. Sain tõendi, et kui jätkame teekonda Michigani, läheb Jumala ingel meiega koos. Kui rääkisin abikaasale oma mõttekäigust, ütles ta, et temagi mõtted olid samas suunas liikunud. Nii me siis otsustasime Issandat usaldades minna. Iga reisitud miiliga tundis mu abikaasa end tugevamana. Issand toetas teda. Kui ta kuulutas Sõna, tundsin kindlust, et Jumala inglid seisavad tema kõrval ja aitavad teda tema töös. Tk1 88.2
Sellel reisil peatusid mu abikaasa mõtted sageli spiritismi teemal ja peagi pärast meie naasmist hakkas ta kirjutama raamatut pealkirjaga „Signs of the Times” (Ajamärgid). Ta oli ikka veel nõrk ja magas vaid jupikaupa, kuid Issand oli tema abimees. Kui ta oli segaduses ja kannatustes, kummardusime Jumala ette ja hüüdsime kitsikuses Tema poole. Ta kuulis meie siiraid palveid ja õnnistas sageli mu abikaasat, nii et ta jätkas tööd kosutatud vaimuga. Mitu korda päevas olime niiviisi tõsises palves Issanda ees. Ta ei kirjutanud seda raamatut oma jõuga. Tk1 88.3
Talvel ja kevadel kannatasin väga südamehaiguse tõttu. Mul oli pikali olles raske hingata ja ma ei saanud magada muidu, kui peaaegu istuvasse asendisse tõstetult. Mu hingamine peatus sageli ja ma minestasin tihti. Minu vasaku silmalau peal oli turse, mis tundus vähkkasvajana. See oli rohkem kui aasta jooksul järjest suurenenud, kuni oli muutunud üsna valusaks ja mõjus halvasti mu silmanägemisele. Kui lugesin või kirjutasin, pidin haigele silmale sideme peale panema. Kartsin, et vähk hävitab selle täiesti. Meenutasin neid päevi ja öid, mille veetsin korrektuurpoognaid lugedes, mis olid mu silmi kurnanud, ja mõtlesin: „Kui kaotan oma silma ja elu, on need ohverdatud Jumala töö heaks.” Tk1 88.4
Umbes sel ajal tuli Rochesteri tuntud arst, kes andis tasuta nõu, ja ma otsustasin lasta tal oma silma uurida. Ta arvas, et paistetus osutub vähkkasvajaks. Kuid pärast minu pulsi katsumist ütles ta: „Te olete väga haige ja surete tõenäoliselt ajurabandusse enne, kui selle paistetusega midagi juhtub. Teie südamehaigus on väga ohtlikus järgus.” See ei jahmatanud mind, sest olin teadlik, et ilma kohese abita pean hauda minema. Kaks teist naist, kes olid ka konsultatsioonile tulnud, kannatasid sama haiguse all. Arst ütles, et mina olen ohtlikumas seisus kui nemad ja et maksimaalselt kolme nädala pärast tabab mind halvatus. Küsisin, kas tema arvates teevad tema ravimid mind terveks. Ta ei andnud mulle suurt lootust. Proovisin tema väljakirjutatud ravimeid, kuid ei saanud neist abi. Tk1 89.1
Umbes kolme nädala pärast minestasin ja kukkusin põrandale ning jäin umbes kolmekümne kuueks tunniks peaaegu teadvusetuks. Kardeti, et ma ei jää elama, kuid palve vastusena toibusin taas. Nädal hiljem tabas mind vasaku poole rabandus. Mul oli peas imelik külmuse ja tuimuse tunne ning tugev valu oimukohtades. Keel tundus raske ja tuimana, ma ei suutnud selgelt rääkida. Vasak käsivars ja külg olid abitud. Arvasin, et suren, ning minu suur mure oli saada oma kannatustes tõend, et Issand armastab mind. Mitu kuud olin kannatanud südames pidevat valu ja mu meeleolu oli rõhutud. Olin püüdnud teenida Jumalat ilma tundeta, põhimõtte pärast, kuid nüüd janunesin Jumala pääste järele, igatsesin tajuda Tema õnnistust hoolimata füüsilisest kannatusest. Tk1 89.2
Vennad ja õed tulid kokku ja võtsid minu olukorra eriliseks palveteemaks. Minu soov täideti. Ma sain Jumala õnnistuse ja kindlustunde, et Ta armastab mind. Kuid valu jätkus ja ma jäin iga tunniga aina nõrgemaks. Taas kogunesid vennad ja õed, et esitada minu seisukord Issandale. Olin nii nõrk, et ei suutnud häälega palvetada. Minu välimus näis nõrgestavat mind ümbritsevate inimeste usku. Siis tulid mu silme ette Jumala tõotused nii, nagu ma neid kunagi varem polnud näinud. Mulle tundus, et Saatan püüab mind mu abikaasa ja laste käest ära kiskuda ja hauda panna ning minu pähe sisendati küsimused: kas sa suudad uskuda Jumala varjamatut tõotust? Kas sa suudad astuda välja usus, olgu välimus missugune tahes? Usk taaselustus. Sosistasin oma abikaasale: „Ma usun, et paranen.” Ta vastas: „Ma soovin, et saaksin seda uskuda.” Sel ööl läksin voodisse leevendust saamata, kuid toetusin kindlale usaldusele Jumala tõotustesse. Ma ei saanud magada, vaid jätkasin vaikset palvet. Vahetult enne koitu jäin magama. Tk1 89.3
Ärkasin päikesetõusu ajal valust täiesti vabana. Surve südamelt oli kadunud ja ma olin väga õnnelik. Oh, missugune muutus! Mulle tundus, nagu oleks Jumala ingel mind magamise ajal puudutanud. Olin tänu täis. Jumala kiitus oli mu huulil. Äratasin abikaasa ja rääkisin talle imeteost, mille Issand oli mulle teinud. Alguses ei suutnud ta seda kuidagi mõista, aga kui ma tõusin, riietusin ja kõndisin majas ringi, kiitis ta koos minuga Jumalat. Haige silm ei valutanud enam. Mõne päevaga kadus paistetus ja silmanägemine taastus täiesti. Töö oli täielik. Tk1 90.1
Läksin taas arsti juurde ja kohe, kui ta mu pulssi katsus, ütles ta: „Proua, teie organismis on toimunud täielik muutus, aga need kaks naist, kes olid konsultatsioonil siis, kui teie viimati siin käisite, on surnud.” Teatasin talle, et tema ravimid ei ravinud mind, sest ma ei saanud neid võtta. Pärast minu lahkumist ütles arst ühele mu sõbrale: „Tema juhtum on mõistatus. Ma ei saa sellest aru.” Tk1 90.2
Peagi külastasime taas Michigani osariiki. Ma pidasin vastu pikad ja kurnavad reisid mööda konarlikke metsaveoteid ja läbi mudaste mülgaste ning mu jõud ei raugenud. Me tundsime, et Issand tahab, et külastaksime Wisconsini osariiki, ning Ta korraldas nii, et saime samal õhtul kella kümneks kohad rongi Jacksoni jaamast. Tk1 90.3
Kui valmistusime rongile minema, tundsime äärmist pühalikkust ja võtsime aega palveks. Kui pühendasime end seal Jumalale, ei suutnud me nutmast hoiduda. Läksime rongijaama sügavalt pühalike tunnetega. Rongile astudes läksime eespoolsesse vagunisse, millel olid kõrge seljatoega istmed, lootes, et saame sel ööl veidi magada. Vagun oli täis ja me läksime tahapoole järgmisesse vagunisse, ja leidsime istekohad. Ma ei võtnud tanu ära, nagu tavaliselt öise reisimise ajal, ja hoidsin reisikotti süles, nagu midagi oodates. Rääkisime mõlemad oma iseäralikest tunnetest. Tk1 90.4
Rong oli sõitnud Jacksonist umbes kolm miili edasi, kui selle liikumine muutus äkiliseks, rong rappus edasi-tagasi ja peatus lõpuks. Avasin akna ja nägin üht vagunit peaaegu otsa peal püsti olevat. Kuulsin ahastavaid oigeid ja valitses suur segadus. Vedur oli rööbastelt välja paiskunud, kuid see vagun, kus olime meie, oli rööbastel ning umbes saja jala kaugusel eespool asuvatest vagunitest. Pagasivagun ei olnud väga viga saanud ja meie suur raamatukohver oli terve. Teise klassi vagun oli purustatud ning selle tükid ja reisijad olid paiskunud kahele poole raudteed. Vagun, millesse olime püüdnud istekohta saada, oli väga katki ja selle üks ots kõrgus varemete kohal. Vagunite ühendus ei olnud purunenud, kuid vagun, milles olime meie, oli eelmise küljest lahti haagitud, nagu oleks ingel need eraldanud. Neli inimest sai surma või surmavalt vigastada ning paljud olid tõsiselt vigastatud. Võisime tunda vaid, et Jumal oli saatnud ingli meie elu kaitsma. Tk1 91.1
Läksime tagasi Jacksoni ja astusime järgmisel päeval rongi, et Wisconsini osariiki sõita. Jumal õnnistas meie külaskäiku sellesse osariiki. Meie pingutuste tulemusena hinged pöördusid. Issand andis mulle jõudu väsitav reis vastu pidada. Tk1 91.2
29. augustil 1854. aastal lisandus meie perele veel üks kohustus Willie’ sünni näol. Umbes sel ajal hakkas levima esimene number ajalehest, mida vääralt nimetati The Messenger of Truth (Tõe Käskjalg). Neid, kes meid selle lehe kaudu laimasid, oli nende vigade ja eksimuste pärast noomitud. Nad ei talunud noomitust ning kasutasid oma mõju meie vastu, alguses salajasel moel, hiljem avalikumalt. Seda oleksime suutnud taluda, kuid need õelad inimesed mõjutasid mõnda neist, kes olid meie kõrval seisnud. Mõned neist, keda olime usaldanud ja kes olid tunnistanud, et Jumal on meie tööd märkimisväärselt õnnistanud, kandsid oma poolehoiu meilt suhteliselt võõrastele inimestele. Tk1 91.3
Issand oli näidanud mulle selle seltskonna iseloomu ja lõplikku tulemust. Tema meelepaha saab osaks neile, kes on selle lehega seotud, ja Tema käsi on nende vastu. Kuigi neil võib mõnda aega hästi minna ja nad võivad mõningaid ausaid inimesi petta, võidab viimaks tõde ja iga siiras hing murrab välja teda vallanud pettusest ning tuleb nende õelate inimeste mõju alt ära. Kuna Jumala käsi on nende vastu, ootab neid paratamatu allakäik. Tk1 91.4
Taas läks minu abikaasa tervis väga kehvaks. Tal oli probleeme köhaga ja valuga kopsudes ning närvisüsteemiga. Meele rahutus, Rochesteris kantud koormad, töö kirjastuse kontoris, haigused ja surmad perekonnas, poolehoiu puudumine nende poolt, kes oleksid pidanud temaga koos töötama, peale selle veel reisimine ja jutlustamine olid tema jõu kulutanud ning tundus, et ta läheb kiiresti tiisikusega hauda. See oli sünge ja pime aeg. Raskeid pilvi läbisid ainult aeg-ajalt mõned vähesed valguskiired, mis andsid veidi lootust, muidu oleksime meeleheitesse vajunud. Vahepeal tundus, et Jumal on meid maha jätnud. Tk1 92.1
Messengeri pooldajaskond kirjutas meie kohta igasuguseid valesid. Minu mõtteisse toodi sageli jõuliselt psalmisti sõnad: „Ära ärritu kurjadest; ära kadesta neid, kes teevad ülekohut, sest need niidetakse peagi nagu hein ja nad närtsivad nagu haljas rohi!” Mõned selle lehe kirjutajatest võidurõõmutsesid isegi mu abikaasa nõrkuse üle ja ütlesid, et Jumal hoolitseb tema eest ja kõrvaldab ta tee pealt. Kui mu abikaasa seda haigena voodis lamades luges, taaselustus tema usk ja ta hüüatas: „Ma ei sure, vaid jään elama ja kuulutan Issanda tegudest ning võin nendegi matustel kõnet pidada.” Tk1 92.2
Tumedaimad pilved näisid meie kohale kuhjuvat. Õelad inimesed, kes nimetasid end jumalakartlikuks, sepitsesid Saatana korraldusel kiiruga valesid ja kogusid vägesid meie vastu. Kui Jumala töö oleks üksnes meie asi, oleksime hirmust värisenud, kuid see oli Tema kätes, kes ütles: „Keegi ei suuda seda minu käest ära kiskuda.” Me teadsime, et Jeesus elab ja valitseb. Võisime Issanda ees öelda: see on Sinu töö ja Sa tead, et see pole meie enda valik, vaid Sinu korraldus, ja meie oleme täitnud oma osa selles. Tk1 92.3