20. novembril 1855. aastal tuli Issanda Vaim palve ajal mulle äkitselt ja võimsalt peale ning mind võeti nägemusse. Tk1 108.1
Ma nägin, et Issanda Vaim on koguduses kustumas. Issanda sulased on usaldanud liiga palju argumentide jõudu ja neil pole olnud Jumalasse sellist kindlat usaldust, mis neil peaks olema. Ma nägin, et pelgalt tõe argument ei ajenda hingi ülejäänute poolele astuma, sest tõde ei ole populaarne. Jumala sulastel peab tõde olema hinges. Ingel ütles: „Soojendagu neid taevalik au, kandku nad seda oma põues ning valagu hingesoojust ja innukust neile, kes kuulavad.” Vähesed vastutustundlikud inimesed on valmis otsustama tõendusmaterjali kaalukuse järgi, kuid pelgalt tõeteooriaga ei ole võimalik paljusid liigutada. Tõega peab kaasnema vägi, elav tunnistus, mis liigutab. Tk1 108.2
Ma nägin, et vaenlane tegeleb hingede hävitamisega. Koguduse ridadesse on tulnud eneseülendus, rohkem on vaja alandlikkust. Sõnumiviijate hulgas püsib liiga suur vaimu sõltumatus. See tuleb kõrvale heita ning Jumala sulased peavad kokku hoidma. Liiga palju on meelsust, mis küsib: „Kas ma olen oma venna hoidja?” Ingel ütles: „Jah, sa oled oma venna hoidja. Sa pead valvsalt oma venna eest hoolitsema, olema tema heaolust huvitatud ning kandma hinges tema suhtes lahket, armastavat meelsust. Hoidke kokku, hoidke kokku.” Jumala plaan on, et inimene oleks avameelne ja aus, ilma teeskluseta, tasane, alandlik, lihtne. See on taeva põhimõte, Jumal on selle nii korraldanud. Kuid vaene ekslik inimene on taotlenud midagi muud − ta on käinud oma teed ja hoolikalt omakasu eest hoolt kandnud. Tk1 108.3
Küsisin inglilt, miks on kogudusest lihtsus kadunud ning uhkus ja eneseülendus sisse tulnud. Ma nägin, et see on põhjus, miks me oleme vaenlasel üsna pihus. Ingel ütles: „Vaata ja sa näed, et valitseb arvamus: kas ma olen oma venna hoidja?” Taas ütles ingel: „Sa oled oma venna hoidja. Sinu usutunnistus, sinu usk nõuab, et sa salgaksid end ja ohverdaksid end Jumalale, muidu pole sa igavest elu väärt, sest see osteti sulle kalli hinnaga, Jumala armastatud Poja valu, kannatuste ja verega.” Tk1 108.4
Ma nägin, et erinevates kohtades, idas ja läänes, lisavad paljud talule talu, maatükile maatüki ja majale maja ning ettekäändeks toovad nad Jumala töö, öeldes, et nad teevad seda selle töö toetamiseks. Nad aheldavad end niivõrd, et neist ei ole tööle suurt kasu. Mõned ostavad maatüki ja töötavad kogu jõust, et selle eest maksta. Nende aeg on nii hõivatud, et neil õnnestub vaevu võtta aega palvetamiseks, Jumala teenimiseks ja Temalt oma lahinguteks jõu saamiseks. Nad on võlgades ja kui Jumala töö vajab nende abi, ei saa nad aidata, sest esmalt peavad nad võlast vabanema. Aga niipea kui nad on võlast lahti saanud, on nad Jumala töö aitamisest kaugemal kui varem, sest taas tegelevad nad endale omandi lisamisega. Nad meelitavad end, et see teguviis on õige, et nad kasutavad seda Jumala töös, kuid tegelikult koguvad varandust siia. Nad armastavad tõde sõnades, kuid mitte tegudes. Nad armastavad Jumala tööd täpselt nii palju, nagu näitavad nende teod. Nad armastavad maailma rohkem ja Jumala tööd vähem, maailma kütkestavus muutub tugevamaks ja taeva oma nõrgemaks. Nende süda on nende varanduse juures. Nad ütlevad oma eeskujuga ümbritsejatele, et kavatsevad siia jääda, et see maailm on nende kodu. Ingel ütles: „Sa oled oma venna hoidja.” Tk1 109.1
Paljud on lubanud endale tarbetut kulu lihtsalt selleks, et rahuldada oma tundeid, maitsemeelt ja vaadet, samas kui Jumala töö vajab just neidsamu vahendeid, mida nad niiviisi kasutasid ning mõnedki Jumala sulased on kehvalt riides ja rahapuuduse tõttu töös sandistunud. Ingel ütles: „Selliste inimeste tegutsemisaeg on varsti läbi. Nende teod näitavad, et nende ebajumal on oma mina ja sellele toovad nad ohvreid.” Kõigepealt täidavad nad oma soovid. Nad küsivad: „Kas ma olen oma venna hoidja?” Paljud on saanud ühe hoiatuse teise järel, kuid pole neid tähele pannud. Peaeesmärk on oma mina ja kõik muu peab sellele alluma. Tk1 109.2
Ma nägin, et kogudus on peaaegu kaotanud enesesalgamise ja eneseohverdamise meelsuse. Kõige tähtsamaks tehakse oma mina ja omakasu ning siis teevad nad Jumala töö jaoks seda, mida arvavad, et võiksid ka mitte teha. Ma nägin, et niisugune ohver on mannetu ja Jumal ei võta seda vastu. Kõik peaksid huvitatult tegema Jumala töö edendamiseks oma parima. Ma nägin, et need, kel pole omandit, kuid on füüsiline jõud, vastutavad Jumala ees oma jõu eest. Nad peavad olema töös usinad ja vaimus tulised, nad ei tohi jätta kogu ohverdamist neile, kel on vara. Ma nägin, et nad saavad tuua ohvri, see kohus on nii neil kui ka vara omajatel. Aga tihtipeale ei mõista need, kel pole vara, et nemadki saavad end mitmel moel salata. Nad saavad oma kehale vähem kulutada, maitsemeelt ja isusid vähem rahuldada ning Jumala töö jaoks rohkem leida ja nii varandust taevasse koguda. Ma nägin, et tões on meeldivus ja ilu, ent ilma Jumala väeta on see võimetu. Tk1 110.1