20. novembril 1857. aastal näidati mulle Jumala rahvast ja ma nägin, et neid sõeluti võimsalt. Mõned anusid Jumalat tugevas usus ja meeleheitlike hüüetega. Nende palged olid kahvatud, oli näha sügavat ahastust, mis väljendas nende sisemist võitlus. Nende näoilme näitas kindlust ja suurt tõsidust, samal ajal kui nende laubalt langesid suured higipiisad. Aeg-ajalt valgustasid nende nägu Jumala heakskiidu märgid ja taas muutus ilme sama pühalikuks, tõsiseks ja murelikuks. „Puhuge sarve Siionis, pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek! Koguge rahvas, pühitsege kogudust, tooge kokku vanemad … Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid, Issanda teenrid, ja öelgu: Säästa, Issand, oma rahvast, ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata! Miks peaks rahvaste seas öeldama: Kus on nüüd nende Jumal?” Tk1 175.1
„Alistuge siis Jumalale! Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest. Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! Patused, puhastage käed ja kasige südamed, te hingelt kahestunud! Tundke oma viletsust, leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja rõõm kurbuseks! Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid!” Tk1 175.2
„Kogunege ja olge koos, häbitu rahvas, enne kui tuleb määratud päev, mil lendate ära kui aganad, enne kui teie peale tuleb Issanda tuline viha, enne kui teie peale tuleb Issanda vihapäev! Otsige Issandat, kõik alandlikud maal, kes te teostate tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Issanda vihapäeval!” Tk1 175.3
Kurjad inglid tunglesid nende ümber ja surusid neile peale pimeduse, et varjata nende pilgu eest Jeesus; nad püüdsid nende pilku suunata neid ümbritsevale pimedusele, kaotada usalduse Jumalasse ning panna nad nurisema Tema vastu. [Anujate] ainus julgeolek oli hoida pilk ülespoole suunatud. Jumala inglid hoolitsesid Tema rahva eest ja kui kurjad inglid tekitasid murelike inimeste ümber mürgist õhustikku, lehvitasid taevased inglid pidevalt nende kohal tiibu, et tihedat pimedust laiali ajada. Tk1 176.1
Ma nägin, et mõned ei osale heitlemises ja anumises. Nad tundusid olevat ükskõiksed ja hooletud. Nad ei pannud vastu neid ümbritsevale pimedusele ja see mähkis nad endasse nagu tihe pilv. Jumala inglid jätsid nad maha ja ma nägin neid ingleid kiirustamas appi neile, kes võitlesid kogu jõust kurjade inglite vastu ja püüdsid püsivalt Jumala poole hüüdes abi saada. Inglid jätsid need, kes ei teinud enda aitamiseks pingutusi, ja ma kaotasin nad silmist. Kui palvetavad inimesed jätkasid tõsiselt appihüüdmist, paistis nende peale üks ja teine valguskiir Jeesuselt, mis julgustas nende südant ja valgustas nende nägu. Tk1 176.2
Ma pärisin nähtud sõelumise tähendust ja mulle näidati, et selle põhjuseks on otsekohene tunnistus, mille kutsub esile Tõelise Tunnistaja õpetus laodikeialastele. Sel on mõju vastuvõtja südamele, see sunnib teda võitluslippu kõrgele tõstma ja otsekohest tõde esile tooma. Mõned ei kanna seda otsekohest tunnistust. Nad hakkavad sellele vastu ja see põhjustab sõelumist Jumala rahva hulgas. Tk1 176.3
Tõelise Tunnistaja pooltki tunnistust pole järgitud. Pühalikku tunnistust, millest sõltub koguduse saatus, on kergelt võetud, kui just mitte täielikult hüljatud. See tunnistus peab tooma kaasa sügava meeleparanduse ning kõik, kes selle tõeliselt vastu võtavad, kuuletuvad sellele ja saavad puhastatud. Tk1 176.4
Ingel ütles: „Kuula!” Peagi kuulsin häält, mis kõlas paljude muusikainstrumentide akordina; täiuslikult hääles, meeldiv ja harmooniline. See ületas kogu muusika, mida olin eales kuulnud. See tundus olevat tulvil halastust, kaastunnet ja õilistavat püha rõõmu. See liigutas kogu mu olemust. Ingel ütles: „Vaata!” Siis pöörati minu tähelepanu nähtud seltskonnale, keda oli vägevalt sõelutud. Mulle näidati neid, keda olin varem näinud nutmas ja hingepiinas palvetamas. Kaitseinglite kaaskond oli nende ümber kahekordistunud ja nad olid pealaest jalatallani sõjarüüga kaetud. Nad liikusid rivikorras, täpselt nagu sõdurite kompanii. Nende nägu peegeldas tõsist võitlust, mille nad olid läbi teinud, meeleheitlikku heitlust, millest nad olid läbi tulnud. Ometi säras nende näojoontest, mida tähistas tõsine sisemine piin, nüüd taevane valgus ja auhiilgus. Nad olid saavutanud võidu ning see tõi endaga sügavaima tänulikkuse ja püha rõõmu. Tk1 176.5
Selle rahvahulga arv oli vähenenud. Mõned olid välja sõelutud ja tee äärde jäetud. „Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust. Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki — ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.” Hooletud ja ükskõiksed, kes ei ühinenud nendega, kes ei hinnanud võitu ja lunastust piisavalt, et selle nimelt visalt anuda ja heidelda, ei saanud võitu ning jäid maha pimedusse, kuid nende koha täitsid koheselt teised, kes võtsid tõe vastu ja ühinesid võitlusridadega. Ikka tunglesid kurjad inglid nende ümber, kuid ei saanud võimu nende üle. „Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest.” Tk1 177.1
Ma kuulsin neid, kes olid sõjarüüsse riietatud, tõde suure väega esitamas. Sel oli mõju. Ma nägin neid, kes olid olnud seotud. Mõni naine oli olnud seotud oma abikaasaga ja mõned lapsed oma vanematega. Ausad inimesed, keda oli keelatud või takistatud tõde kuulmast, haarasid nüüd sellest innukalt kinni. Hirm sugulaste ees kadus. Nende jaoks pääses mõjule tõde. See oli kallim ja väärtuslikum kui elu. Nad olid tundnud nälga ja janu tõe järele. Ma küsisin, mis selle suure muutuse esile kutsus. Üks ingel vastas: „See on hiline vihm, kosutus Issanda juurest, kolmanda ingli vali hüüd.” Tk1 177.2
Valitutega oli suur vägi. Ingel ütles: „Vaata!” Minu tähelepanu pöörati õelatele ehk uskmatutele. Nad kõik olid ärevil. Jumala rahva innukus ja vägi ärritas neid ja ajas raevu. Segadust ja korratust oli kõikjal. Ma nägin, et Jumala väge ja valgust omava seltskonna vastu võeti tarvitusele abinõud. Pimedus tihenes nende ümber, kuid nendega oli Jumala heakskiit ja nad usaldasid Teda. Ma nägin nende hämmeldust. Edasi kuulsin neid tõsiselt Jumala poole hüüdmas. Nende tungiv palve ei katkenud päeval ega ööl. „Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” Ma kuulsin sõnu: „Sündigu Sinu tahe, oo Jumal! Kui see Sinu nime austab, valmista oma rahvale pääsetee! Vabasta meid paganatest, kes meid piiravad! Nad on meid surma mõistnud, kuid Sinu käsivars saab tuua pääste.” Neid sõnu suudan meenutada. Tundus, et kõigil oli sügav väärtusetuse tunne ja kõik ilmutasid täielikku alistumist Jumala tahtele. Ometi anus eranditult igaüks tõsiselt ja heitles vabastamise pärast nagu Jaakob. Tk1 178.1
Üsna pea pärast seda, kui nad olid oma tõsist palvet alustanud, tahtsid kaastundlikud inglid minna neid vabastama. Kuid pikakasvuline juhtiv ingel ei lubanud. Ta ütles: „Jumala tahe ei ole veel täitunud. Nad peavad jooma karikast. Neid peab ristimisega ristitama.” Tk1 178.2
Peagi kuulsin Jumala häält, mis pani värisema taevad ja maa. „Issand möirgab Siionist ja toob Jeruusalemmast kuuldavale oma hääle; taevas ja maa värisevad, aga Issand on varjupaigaks oma rahvale ja kindlaks linnaks Iisraeli lastele.” Toimus võimas maavärisemine. Hooned varisesid kokku ja pudenesid laiali. Seejärel kuulsin rõõmsat võiduhüüdu, mis oli vali, meloodiline ja selge. Vaatasin hulgakese poole, kes oli alles hiljuti olnud ahastuses ja orjuses. Nende vangipõli oli pöördunud. Auline valgus paistis nende peale. Nad nägid kaunid välja! Kogu väsimus ja kõik muremärgid olid kadunud, tervis ja ilu säras igal näol. Nende vaenlased, neid ümbritsevad paganad, langesid maha nagu surnud. Nad ei talunud valgust, mis paistis vabastatud pühade peale. See valgus ja hiilgus jäi nendega, kuni ilmus Jeesus taeva pilvedel ning ustav, läbikatsutud hulgake muudeti ühe hetkega, silmapilguga, aust ausse. Hauad avanesid, pühad tulid surematusega rüütatult välja ja hüüdsid: „Võit surma ja haua üle!” ning nad tõmmati koos elavate pühadega üles õhku Issandale vastu, samal ajal kõlasid jätkuvalt meloodilised au- ja võiduhüüded igast surematust suust. Tk1 179.1