Mulle on näidatud, et üldiselt ei ole vanemad oma lastega õigesti toiminud. Nad ei ole ohjeldanud neid nii, nagu peaks, vaid on jätnud nad uhkuses mõnulema ja oma kalduvusi järgima. Vanal ajal hooliti lapsevanemate autoriteedist, lapsed olid siis oma vanematele allaheitlikud ning kartsid ja austasid neid, kuid nüüd lõpuajal on asi vastupidine. Mõned vanemad on oma lastele allaheitlikud. Nad kardavad oma laste tahtega vastuollu minna ja seepärast annavad neile järele. Aga kuniks lapsed elavad vanemate katuse all ja sõltuvad neist, peavad nad vanemate juhtimisele alluma. Vanemad peavad käituma otsusekindalt ja nõudma, et lapsed järgiksid nende arusaama õigusest. Tk1 212.1
Eeli oleks võinud oma jumalavallatuid poegi ohjeldada, kuid ta kartis nende meelepaha. Ta lasi neil vastuhakus jätkata, kuni nad said Iisraelile needuseks. Vanemate kohustus on oma lapsi ohjeldada. Laste päästmine sõltub väga suurel määral vanemate teguviisist. Ekslikus armastuses ja kiindumuses annavad paljud lapsevanemad lastele järele laste kahjuks, toidavad nende uhkust ning riputavad neile külge ehteid ja kaunistusi, mis muudavad meele tühiseks ja panevad arvama, et riietusest sõltub see, kas ta on daam või härrasmees. Kuid põgus tutvus veenab nendega suhtlejaid, et väline ei varja moondunud südant, kus puuduvad kristlikud omadused ja mida täidab enesearmastus, kõrkus ja kontrollimatud kired. Need, kes armastavad tasadust, alandlikkust ja vooruslikkust, peaksid niisuguste inimeste seltskonda vältima, olgu need kas või hingamispäevapidajate lapsed. Nende seltskond on mürgine, nende mõju viib surma. Vanemad ei mõista, kui hävitav mõju on seemnel, mida nad külvavad. See tärkab ja kannab vilja, mis paneb lapsed vanemlikku autoriteeti põlgama. Tk1 212.2
Isegi siis, kui lapsed on täisealised, peavad nad oma vanemaid austama ja nende heakäekäigu eest hoolitsema. Nad peavad kuulama jumalakartlike vanemate nõuannet ja mitte arvama, et kuna nende elule on lisandunud mõned aastad, on nad välja kasvanud kohustustest vanemate vastu. Nende jaoks, kes austavad oma isa ja ema, on tõotusega käsk. Lõpuajal on lapsed sõnakuulmatuse ja lugupidamatuse poolest nii tuntud, et Jumal mainib seda spetsiaalselt ja see on märk lõpu lähenemisest. See näitab, et Saatanal on noorte mõistuse üle peaaegu täielik kontroll. Paljud ei austa enam vanust. Eakate austamist peetakse liiga vanamoeliseks, see jääb justkui nii ammusesse aega nagu Aabrahami päevad. Jumal ütleb: „Ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu.” Tk1 213.1
Vanal ajal ei lubatud lastel ilma vanemate nõusolekuta abielluda. Vanemad valisid laste eest. Seda, kui lapsed leppisid abielu kokku oma vastutusel, peeti kuriteoks. Asi toodi kõigepealt vanemate ette ja nemad kaalusid, kas lähisuhtesse toodav inimene oli vääriline ja kas osapooled suudavad peret ülal pidada. Kõige tähtsamaks peeti seda, et tõelise Jumala kummardajad ei astuks abiellu ebajumalakummardajatega ning nende pered ei saaks Jumalast eemale juhitud. Isegi pärast seda, kui lapsed olid abiellunud, oli neil oma vanemate suhtes kõige pühalikum kohustus. Nende otsust ei peetud ilma vanemate nõuandeta piisavaks ning lapsed pidid austama vanemate soove ja neile kuuletuma, kui need just Jumala nõudmistega vastuollu ei läinud. Tk1 213.2
Taas näidati mulle lõpuaja noorte seisukorda. Lapsi ei kontrollita. Vanemad, te peate hakkama andma distsiplineerimise esimesi õppetunde siis, kui teie lapsed on imikuna teie süles. Õpetage neid oma tahet teie tahtele allutama. Tehke seda õiglust ja kindlust ilmutades. Vanemad peavad oma meelsust täielikult kontrollima ning leebelt, kuid kindlalt painutama lapse tahet, kuni see ei ootagi midagi muud kui vanemate tahtele alistumist. Tk1 213.3
Lapsevanemad ei alusta õigel ajal. Tuju esimest ilmingut ei allutata ning lapsed muutuvad kangekaelseks, see omadus aga kasvab nende kasvades ja tugevneb koos nende jõuga. Mõned lapsed peavad vanemaks saades endastmõistetavaks, et neil peab olema oma tahe ning vanemad peavad nende soovidele järele andma. Nad ootavad, et vanemad teenindaksid neid. Nad ei salli ohjeldamist ja kui nad on piisavalt vanad, et oma vanemaid aidata, ei kanna nad koormaid, mida peaksid. Nad on olnud kohustustest vabad ning kasvanud üles kasututena kodus ja väljaspool. Neil pole jõudu ega vastupidavust. Vanemad on kandnud koormat ja lasknud neil kasvada tegevusetult, ilma korra, usinuse ja kokkuhoidlikkuse harjumuseta. Neile ei ole õpetatud enesesalgamise harjumust, vaid neid on poputatud ja hellitatud, nende isu on rahuldatud ja tervist nõrgestatud. Nende kombed ja käitumisviis ei ole vastuvõetavad. Nad ei ole endaga rahul ja muudavad ka ümberolijad rahulolematuks. Ja kuigi lapsed on vaid lapsed, on neid eas, kus nad vajavad distsipliini, lubatud teiste juurde välja ja lastud suhelda noorte seltskonnaga, kus üks avaldab teisele rikutud mõju. Tk1 214.1
Ustavusetutel vanematel on kindlasti Jumala needus. Nad istutavad kibuvitsu, mis torkavad neid siinsamas, kuid nad peavad seisma silmitsi oma ustavusetusega ka siis, kui kohus võtab istet. Paljud lapsed kasvavad üles kohut mõistvaina ja süüdistavad oma vanemaid selles, et nad neid ei ohjeldanud ning sellega nende elu hävitasid. Vanemad vabandavad valekaastunde ja pimeda armastuse ajel oma laste vigu ja vaatavad nende karistamisest mööda. Selle tagajärjel lapsed hukkuvad ja nende hinge veri on ustavuseta vanematel. Tk1 214.2
Kui distsiplineerimata kasvatatud lapsed nimetavad end Kristuse järelkäijaks, on neil vaja kõike õppida. Nende kasvatus lapsepõlves mõjutab kogu nende religioosset kogemust. Sageli ilmneb samasugune isemeelsus, samasugune enesesalgamise puudumine, samasugune läbematus noomimise suhtes, samasugune armastus enda vastu ja soovimatus küsida teistelt nõu või lasta end teiste arvamusest mõjutada, samasugune lodevus, koormatest hoidumine, kohustuste mittetäitmine. Kõike seda on näha kogudusse suhtumisest. Neid on võimalik võita, aga võitlus on äge! Konflikt on väga karm! Raske on läbida põhjaliku distsipliini kursust, mida on vaja selleks, et jõuda kristliku iseloomu ülevuseni! Aga kui nad viimaks võidavad, lubatakse neil enne taevasse viimist näha, kui lähedale jõudsid nad igavese hukatuse kuristikule seetõttu, et neil puudus õige kasvatus nooruses ja nad ei õppinud allumist lapsepõlves. Tk1 214.3