20. septembril 1860. aastal sündis minu neljas laps John Herbert White. Kui poiss oli kolmenädalane, tundis mu abikaasa, et tema kohus on reisile minna. Konverentsil otsustati, et vend Loughborough läheb läände ja tema idasse. Mõni päev enne seda, kui nad pidid lahkuma, oli mu abikaasa väga rusutud. Korraks mõtles ta isegi reisist loobuda, kuid kartis seda teha. Ta tundis, et peab midagi tegema, kuid oli pimeduse pilvedesse mässitud. Ta ei suutnud puhata ega magada. Tema meel oli pidevalt ärev. Ta rääkis oma meeleseisundist vend Loughborough’le ja Cornellile ning kummardas koos nendega Issanda ette, et Temalt nõu saada. Siis lahkusid pilved ja paistis selge valgus. Minu abikaasa tundis, et Issanda Vaim juhib teda läände ja vend Loughborough’d itta. Pärast seda tundsid nad selgelt oma kohust ja tegutsesid vastavalt. Tk1 241.1
Abikaasa äraoleku ajal palvetasime, et Issand toetaks teda ja annaks talle jõudu ning et tal oleks kindlustunne, et Issand on temaga. Umbes nädal enne seda, kui ta pidi minema Maustonisse Wisconsini osariigis, saime õde G-lt trükis avaldamiseks kirjad, mis olevat talle Issandalt antud nägemused. Kui me neid kirju lugesime, tundsime ahastust, sest teadsime, et need ei pärinenud õigest allikast. Kuna mu abikaasa ei teadnud midagi sellest, mis teda Maustonis ees ootab, kartsime, et ta on fanatismi jaoks ettevalmistamata ja see avaldab talle araks muutvat mõju. Olime oma varasemas kogemuses nii palju selliseid olukordi läbinud ja kannatanud sõnakuulmatute, taltsutamatute inimeste pärast nii palju, et kartsime nendega kokku puutuda. Saatsin Battle Creeki kogudusele palve minu abikaasa pärast palvetada ja perekonna altaril otsisime tema pärast tõsiselt Issandat. Murtud vaimu ja rohkete pisaratega püüdsime kinnitada oma väriseva usu Jumala tõotuste külge ning saime tõendi, et Ta kuulis meie palveid ja Ta seisab mu abikaasa kõrval ning annab talle nõu ja tarkust. Tk1 241.2
Kui otsisin Willie jaoks Piiblist salmi, mida hingamispäevakooli jaoks pähe õppida, köitis mu tähelepanu selline kirjakoht: „Issand on hea, varjupaik hädaajal, ja ta tunneb neid, kes tema juures pelgupaika otsivad.” Ma nutsin paratamatult nende sõnade juures, need tundusid nii kohased. Mu meelt koormas hool abikaasa ja Wisconsini koguduse pärast. Mu abikaasa tundis Wisconsinis viibides Jumala õnnistusi. Issand oli talle varjupaigaks hädaajalt ja toetas teda oma helde Vaimuga, kui ta otsusekindlalt tunnistas sealse pöörase fanatismi vastu. Tk1 242.1
Wisconsini osariigist Mackfordist kirjutas abikaasa mulle kirja, milles teatas: „Ma kardan, et kodus ei ole kõik korras. Mul on lapsukese suhtes vaimusilmas kujutlused.” Kodus viibiva pere pärast palvetades oli ta saanud eelaimduse, et laps on väga haige. Talle tundus, nagu lebaks laps tema ees ning tema nägu ja pea oleks kohutavalt paistes. Kui ma kirja sain, oli laps terve nagu tavalisel, kuid järgmisel hommikul haigestus ta raskelt. See oli äge roospõletik näo ja pea piirkonnas. Kui mu abikaasa jõudis Illinois’ osariiki vend Wicki juurde Round Grove’i lähedal, sai ta telegrammi, mis teatas lapse haigusest. Pärast selle lugemist rääkis ta kohalviibijatele, et uudis ei üllatanud teda, sest Issand oli tema vaimu selleks valmistanud, ja nagu kuulda, on lapse pea ja nägu tõsiselt haigusest haaratud. Tk1 242.2
Minu kallis laps kannatas väga. Kakskümmend neli päeva ja ööd valvasime teda ärevalt, kasutasime kõiki võimalikke vahendeid tema ravimiseks ja tõime asja tõsiselt Issanda ette. Vahepeal ei suutnud ma tema kannatusi nähes oma tundeid kontrolli all hoida. Suur osa minu ajast kulus pisaratele ja alandlikule anumisele Jumala ees. Kuid meie taevane Isa nägi sobiliku olevat armastatu ära võtta. Tk1 242.3
14. detsembril läks tal halvemaks ja mind kutsuti välja. Kui kuulasin tema rasket hingamist ja katsusin pulsita rannet, teadsin, et ta sureb. Surma jäine käsi oli juba tema peal. See oli minu jaoks ahastuseaeg. Me jälgisime tema nõrka, hingeldavat hingamist, kuni see lõppes, ja meil polnud muud teha, kui olla tänulikud, et tema kannatused lõppesid. Kui mu laps oli suremas, ei suutnud ma nutta. Mu süda valutas nagu tahaks lõhkeda, kuid ma ei suutnud ühtki pisarat valada. Matustel ma minestasin. Olime pettunud, et vend Loughborough ei viinud matuseteenistust läbi ning mu abikaasa rääkis sel puhul rahvast täis saalile. Seejärel läksime oma lapse kirstu järel Oak Hilli kalmistule, kus ta puhkab kuni Eluandja tulekuni, kes purustab haua ahelad ja kutsub ta välja surematuna. Tk1 242.4
Pärast matuselt naasmist tundus kodu üksildasena. Tundsin, et olen Jumala tahtega leppinud, kuid sellegipoolest valdasid mind masendus ja nukrus. Me ei suutnud tõusta viimase suve heidutavatest sündmustest kõrgemale. Me ei teadnud, mida oodata Jumala rahva seisukorrast. Saatan oli haaranud kontrolli mõnede üle, kes olid tihedalt meiega töös seotud olnud, lausa mõnede üle, kes olid tuttavad meie missiooniga ja näinud meie töö vilju ning Jumala väe sagedast ilmnemist. Ma tundsin seda ka oma ihus. Mida oli meil tulevikus loota? Kuni mu laps elas, arvasin, et mõistan oma kohustust. Surusin oma kalli lapse vastu südant ja rõõmustasin, et vähemalt ühe talve olen vabastatud kõigist suurtest kohustustest, sest minu kohus ei saanud olla talvel imikuga reisida. Aga kui ta minult ära võeti, olin taas suures segaduses. Tk1 243.1
Jumala töö ja rahva olukord peaaegu murdis meid. Meie õnnelikkus sõltub alati Jumala töö seisukorrast. Kui Tema rahvas on õitsval järjel, tunneme end vabalt, aga kui nad on tagasi langenud ja nende hulgas on lahkhelid, ei suuda meid miski rõõmustada. Kõik meie huvid ja kogu elu on läbi põimitud kolmanda ingli kuulutuse esilekerkimise ja edenemisega. Me oleme sellega niivõrd seotud, et kui see ei edene, tunneme suuri hingepiinu. Tk1 243.2
Umbes sel ajal hakkas mu abikaasa minevikku üle vaadates kaotama usaldust peaaegu kõigisse. Paljud neist, kellega ta oli püüdnud sõbraks saada, olid täitnud vaenlase osa, ning mõned neist, keda ta oma mõju ja kasina rahaga oli kõige enam aidanud, püüdsid jätkuvalt talle kahju teha ja koormaid temale veeretada. Ühel hingamispäevahommikul, kui ta oli meie jumalateenistuste paika minemas, haaras teda niisugune kõikevaldava ebaõigluse tunne, et ta pöördus kõrvale ja nuttis valjult, samal ajal kui kogudus teda ootas. Tk1 243.3
Töö algusest peale on meid kutsutud üles esitama selget, tabavat tunnistust ja noomima eksitusi, mitte vaikima. Alati on olnud neid, kes on meie tunnistusele vastu seisnud, meie järel käinud ja libekeelselt rääkinud, võõbanud lubjaga ja hävitanud meie töö mõju. Issand käskis meil anda noomituse ja siis astusid mõned täpselt meie ja rahva vahele, et meie tunnistus tühistada. Paljud nägemused käivad selle kohta, et me ei tohi jätta Issanda nõuandeid kuulutamata, vaid peame võtma seisukoha, mis äratab Jumala rahva, sest nad magavad oma pattudes. Kuid vähesed on meile kaasa tundnud, samal ajal kui paljud on kaasa tundnud eksijaile ja neile, keda on noomitud. Kõik see muserdas meid ja me tundsime, et meil pole kogudusele mingit tunnistust anda. Me ei teadnud, keda usaldada. Kõik see rõhus meid ja meie lootus kustus. Me läksime puhkama kesköö paiku, kuid ma ei saanud magada. Mu südames oli tugev valu; ma ei leidnud leevendust ja minestasin mitu korda. Tk1 244.1
Mu abikaasa saatis vendade Amadoni, Kelloggi ja C. Smithi järele. Nende innukaid palveid võeti kuulda, mul hakkas parem ja mind võeti nägemusse. Siis näidati mulle, et meil on töö teha — me peame ikkagi edastama oma otsekohest ja tabavat tunnistust. Mulle esitati inimesi, kes olid vältinud tabavat tunnistust. Ma nägin nende õpetuste mõju Jumala rahvale. Tk1 244.2
Mulle näidati ka Jumala rahva olukorda X paigas. Neil on tõeteooria, kuid tõde ei ole neid pühitsenud. Ma nägin, et kui sõnumiviijad lähevad uude paika, läheb nende töövaev luhta, kui nad ei edasta lihtsat, tabavat tunnistust. Nad peavad hoidma selgelt tajutavat erinevust Kristuse koguduse ja formaalsete surnud nimekristlaste vahel. Selles suhtes on X paigas probleem. Kogudusevanem N kartis solvamist, kartis meie usu iseärasuste ilmsikstulekut ja mõõdupuu lasti alla, et inimesed sellele vastaksid. Neile oleks tulnud toonitada, et tegemist on elulise tähtsusega tõdedega ja nende igavesed huvid sõltuvad otsusest, mille nad langetavad; et tõe kaudu pühitsetud saamiseks tuleb loobuda ebajumalatest, tunnistada patud ja kanda meeleparanduse vilja. Tk1 244.3
Need, kes on seotud kolmanda ingli kuulutuse edastamise pühaliku tööga, peavad tegutsema otsustavalt, kuulutama Vaimus ja Jumala väes kartmatult tõde ja laskma sel teravalt lõigata. Nad peavad tõstma tõe mõõdupuu kõrgele ja õhutama inimesi selleni jõudma. Liiga sageli on see lastud alla, et vaimupimeduses ja patus olevad inimesed sellele vastaksid. Tabav tunnistus sunnib neid otsustama. Rahumeelne tunnistus ei tee seda. Inimestel on võimalus kuulata sedasorti õpetusi populaarsetest kantslitest, kuid need töölised, kellele Jumal on usaldanud pühaliku, kardetava sõnumi, mis peab valmistama inimesed Kristuse tulekuks, peavad esitama selget, tabavat tunnistust. Meie tõde on nimekristlaste omast sama palju pühalikum kui on taevad kõrgemal maast. Tk1 244.4
Inimesed magavad oma pattudes ja neid on vaja hädaohu eest hoiatada, et nad saaksid selle tuimuse endalt maha raputada. Nende vaimulikud on kuulutanud meelitavaid asju, kuid Jumala sulased, kel on pühad, elutähtsad tõed, peavad hüüdma valju häälega, et tõde võiks maha rebida turvalisuse rüü ja leida tee südamesse. Vaimulikud vältisid otsekohest tunnistust, mida oli vaja inimestele X paigas. Tõeseeme külvati ohakate sekka ja need lämmatasid tõe. Mõnede puhul on halvad kalduvused võimust võtnud ja taevalikud omadused on hääbunud. Tk1 245.1
Jumala sulased peavad andma tabava tunnistuse, mis lõikab loomupärasesse südamesse ja arendab iseloomu. Vennad N ja O tegutsesid X paigas ülimalt vaoshoitult. Niisugune jutlustamine aga ei tee kunagi tööd, mida Jumal on kavandanud. Nimekristlaste koguduste vaimulikud hoiavad end piisavalt tagasi ja vaikivad tabavatest tõdedest, mis noomivad pattu. Tk1 245.2
Kui inimesed ei võta sõnumit õigesti omaks ja nende süda ei ole selle vastuvõtmiseks valmis, siis jätavad nad selle üldse sinnapaika. Mulle näidati, et X koguduses tuleb saada kogemus, kuid praegu on seda palju raskem teha kui siis, kui tabavat tunnistust oleks esitatud neile kohe alguses, kui nad avastasid, et on eksituses. Ohakaid oleks olnud palju kergem välja juurida. Kuid ma nägin, et X paigas on veel moraalselt väärikaid inimesi, kellest mõni pannakse käesoleva aja tõe suhtes proovile. Kui kogudus ärkab ja parandab meelt, tuleb Issand nende juurde tagasi ja annab neile oma Vaimu. Siis kõneleb nende mõju tõe kasuks. Tk1 245.3