Selle peale läksid preestrid ja ülemad vihast meeletuks. Nad sar-nanesid pigem kiskjate kui inimestega. Nad tormasid hambaid kiristades Stefanose juurde. Kuid ta ei kohkunud, ta oli seda oodanud. Tema nägu oli rahulik ja säras ingelliku valgusega. Tulivihased preestrid ja üleserutatud rahvahulk ei tundnud tema ees hirmu. “Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel ja ütles: “Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel.“” Ltu 222.1
Tema pilgu eest kadus ta enda olukord, taeva väravad olid avatud ning Stefanos nägi sisse vaadates Jumala õuede au ja Kristust, justkui äsja troonilt tõusnud, olles valmis toetama oma sulast, kes pidi Tema nime pärast märtrisurma kannatama. Kui Stefanos väljendas tema ees avanenud aulist vaatepilti, oli seda rohkem, kui tema tagakiusajad suutsid taluda. Nad katsid kõrvad kinni, et mitte tema sõnu kuulda, ja jooksid valjult karjudes üksmeelselt vihaselt tema juurde. “Ja nad viskasid kividega Stefanost, kes valjusti hüüdis: “Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!” Ja ta laskus põlvili ning hüüdis suure häälega: “Issand, ära pane seda neile patuks!” Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta.” Ltu 222.2
Selle kõige julmema surma piinades palvetas ustav märter oma mõrvarite eest nagu tema jumalik Õpetajagi. Tunnistajad, kes olid Stefanost süüdistanud, pidid viskama esimesed kivid. Need inimesed panid oma riided Sauluse jalge ette, kes oli võtnud vaidlusest aktiivselt osa ja nõustunud vangi surmaga. Ltu 222.3
Stefanose märtrisurm avaldas sügavat muljet kõigile, kes seda nägid. See oli kogudusele valus katsumus, kuid selle tulemuseks oli Sauluse pöördumine. Ta ei suutnud mälust pühkida märtri usku, kindlust ja aupaistet. Jumala pitser näol, sõnad, mis jõudsid kõigi kuulajate hingepõhja, välja arvatud neil, kes oli valgusele vastu seistes kalgiks muutunud, jäid vaatajate mällu ja tunnistasid tõest, mida ta oli kuulutanud. Ltu 222.4
Stefanosele ei mõistetud seaduslikku karistust, kuid Rooma või-mudele maksti altkäemaksuks suuri summasid, et nad ei hakkaks asja uurima. Saulus näis Stefanose ülekuulamise ja surma stseenis olevat täidetud raevuka innukusega. Ta näis olevat pahane iseenda salajase veendumuse peale, et Jumal austas Stefanost just sel hetkel, kui inimesed teda teotasid. Ltu 223.1
Ta jätkas Jumala koguduse vaevamist, kiusas kristlasi taga, võttis neid kodudes kinni ning andis preestrite ja ülemate kätte vangistamiseks ja surmasaatmiseks. Tema innukus tagakiusamisel tekitas Jeruusalemma kristlastes õudust. Rooma võimud ei teinud erilisi pingutusi julma töö takistamiseks ning aitasid salamisi juute, et nende poolehoidu võita ja soosingut tagada. Ltu 223.2
Haritud Saulus oli Saatana käes mõjukas tööriist Jumala Poja vastu mässamisel, kuid Saatanast võimsam oli valinud Sauluse märtrisurma surnud Stefanose asemel oma nimel töötama ja kannatama. Saulus oli juutide hulgas väga lugupeetud nii oma teadmiste kui ka innukuse tõttu usklikke taga kiusata. Ta ei kuulunud enne Stefanose surma suurkohtusse, kuid pärast seda valiti ta, arvesse võttes tema olulist rolli selle sündmuse juures, suurkohtu liikmeks. Ltu 223.3