Apostlite teod 9:1-22
STEFANOSE VÕIDUKAS surm ajas Sauluse suurde segadusse. Tema eelarvamus oli kõikuma löönud, kuid preestrite ja ülemate arvamused ja argumendid veensid teda viimaks, et Stefanos oli jumalateotaja, et Jeesus Kristus, kellest ta kuulutas, oli petis, ja et neil, kes on pühades ametites, peab olema õigus. Kui tema mõistus oli täielikult selgeks saanud, et preestrite ja kirjatundjate arusaamad on õiged, sai temast otsuseja eesmärgikindla mehena kristluse väga karm vastane. Agarus sundis teda vabatahtlikult tegelema usklike tagakiusamisega. Ta vedas pühi inimesi kohtute ette, vangistusse või surmamõistmisele ilma ühegi süüteotõendita, välja arvatud usk Jeesusesse. Sarnase olemusega, kuigi teises suunas, oli Jaakobuse ja Johannese agarus, kui nad oleksid tahtnud kutsuda taevast tule hävitama neid, kes olid nende Õpetajat halvustanud ja põlanud. Ltu 224.1
Saulus oli äriasjus teel Damaskusesse, kuid ta otsustas täita korraga kaht eesmärki ning uurida seal olles välja kõik, kes usuvad Kristusesse. Selle jaoks hankis ta ülempreestrilt sünagoogis ettelugemiseks kirjad, mis andsid talle volituse võtta kinni kõik, keda kahtlustati Jeesusesse uskumises, ja saata nad käskjalgadega Jeruusalemma, kus nende üle mõistetakse kohut ja neid karistatakse. Ta asus teele, täis jõudu, mehist tarmukust ja eksliku agaruse tuld. Ltu 224.2
Kui väsinud rändurid lähenesid Damaskusele, puhkasid Sauluse silmad mõnuga viljakal maal, kaunitel aedadel, viljarikastel vilja-puudel ja jahedatel ojadel, mis voolasid vulisedes värske rohelise põõsastiku vahel. Väga kosutav oli näha niisugust vaatepilti pärast pikka, tüütut teekonda trööstitul kõnnumaal. Kui Saulus koos kaaslastega vaatas ja imetles, paistis äkki nende ümber päikesest säravam valgus “ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: “Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” Aga tema ütles: “Isand, kes sa oled?” Ja hääl vastas: “Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.“” Ltu 224.3