Tegevuspaigal oli tohutu segadus. Sauli kaaslased olid hirmust haaratud ja valguse eredusest peaaegu pimestatud. Nad kuulsid häält, kuid ei näinud kedagi ning nende jaoks oli see kõik arusaamatu ja mõistatuslik. Kuid pikali maas lamav Saulus mõistis räägitud sõnu ja nägi enda ees selgelt Jumala Poega. Üks pilk sellele aulisele Olendile vajutas Tema kuju igaveseks selle rabatud juudi hinge. Sõnad tungisid kohutava jõuga südamepõhja. Valgus ujutas üle mõistuse pimedad kambrid, ilmutades talle tema teadmatust ja eksitust. Ta mõistis, et sel ajal, kui ta arvas end Kristuse järelkäijaid taga kiusates innukalt Jumalat teenivat, oli ta tegelikult teinud Saatana tööd. Ltu 225.1
Ta nägi, kui rumal oli rajada oma usk preestrite ja ülemate väidetele, sest nende püha amet oli andnud neile suure mõjuvõimu ning pannud teda uskuma, et ülestõusmise lugu oli Jeesuse jüngrite osav väljamõeldis. Nüüd kui Kristus ilmus Saulusele, meenus talle jõuliselt Stefanose jutlus. Sõnad, mida preestrid olid kuulutanud jumalateotuseks, näisid talle nüüd tõe ja õigusena. Selle imelise valgustuse ajal töötas tema mõistus märkimisväärselt kiiresti. Ta käis läbi prohvetliku ajaloo ja nägi, et prohvetid olid Jeesuse hülgamise juutide poolt, Tema ristilöömise, ülestõusmise ja taevamineku ette kuulutanud ning tõestasid, et Ta on tõotatud Messias. Talle meenusid Stefanose sõnad: “Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel.” (Apostlite teod 7:56) ning ta teadis, et surev püha oli näinud auriiki. Ltu 225.2
Missugune ilmutus oli see usklike tagakiusajale. Selge, kuid kohutav valgus oli tema hinge tunginud. Talle ilmutati Kristust maa peal oma missiooni täitmas, hüljatult, teotatult, hukkamõistetult ja risti löödud nende poolt, keda Ta oli tulnud päästma, ning surnust üles tõusnuna ja taevasse läinuna. Sel kohutaval hetkel meenus talle, et Stefanos oli ohverdatud tema nõusolekul ning et tema tegevuse tõttu olid paljud väärt usklikud leidnud julma tagakiusamise tõttu surma. Ltu 226.1
Värisedes ja hämmastuses küsis ta, mida ta peab tegema. Ja Issand ütles talle: “Tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.” Saulusele ei tulnud pähe mingit kahtlust, et temaga oli rääkinud tõeline Naatsareti Jeesus ning et Ta oli tõepoolest kauaoodatud Messias, Iisraeli Trööstija ja Lunastaja. Ltu 226.2
Kui särav auhiilgus kadus ja Saulus püsti tõusis, avastas ta, et oli silmanägemisest täielikult ilma jäänud. Kristuse auhiilgus oli olnud liiga suur tema sureliku pilgu jaoks ja kui see kadus, laskus tema silmadele ööpimedus. Ta uskus, et pimedus oli Jumala karistus Jeesuse järelkäijate julma tagakiusamise eest. Ta kobas kohutavas pimeduses ning tema kaaslased, täis hirmu ja hämmastust, juhtisid ta kätt pidi Damaskusesse. Ltu 226.3