Roomakatoliku kiriku võimu saavutamine tähistas pimeda keskaja algust. Kui kiriku võim suurenes, siis pimedus süvenes. Usk suunati Kristuselt, tõeliselt aluselt, ümber Rooma paavstile. Selle asemel et usaldada pattude andestus ja igavene pääste Jumala Poja kätte, vaatasid inimesed paavsti ning tema volitatud preestrite ja prelaatide poole. Rahvale õpetati, et paavst on nende vahetalitaja ja et keegi ei saa Jumala juurde minna muidu kui tema kaudu ning veel enam, et tema on nende jaoks Jumala asemel ja seetõttu tuleb talle kõhklematult kuuletuda. Tema nõuetest kõrvalekaldumine oli piisav põhjus määrata süüdlaste ihule ja hingele kõige karmim karistus. Ltu 275.2
Nii pöörati inimeste mõistus Jumalalt eksivatele, ekslikele ja julmadele inimestele, veelgi enam, pimedusevürstile endale, kes nende kaudu valitses. Patt rüütati pühaduse rõivaisse. Kui Pühakirja alla surutakse ja inimene hakkab ennast pidama kõrgeimaks, siis on oodata üksnes valet, pettust ja rikkuvat ülekohut. Inimeste seaduste ja traditsioonide kõrgele tõstmisega ilmnes rikutus, mis käib alati kaasas Jumala Seaduse hülgamisega. Ltu 276.1