See oli Kristuse koguduse jaoks ohtlik aeg. Ustavaid lipuhoidjaid olid tõepoolest vähe. Kuigi tõde ei jäänud tunnistajatest ilma, tundus ometi vahel, et eksitus ja ebausk võimutsevad ning tõeline religioon peletatakse maailmast minema. Evangeelium kaotati silmist, kuid religiooni vorme tuli juurde ning inimesi koormati rangete sundustega. Ltu 276.2
Rahvast õpetati mitte üksnes paavsti oma vahendajaks pidama, vaid ka usaldama patu lepitamisel omaenda tegusid. Pikad palve-rännakud, enesenuhtlemine, reliikviate kummardamine, kirikute, pühamute ja altarite püstitamine, kirikule suurte summade maksmine — need ja paljud sarnased tegevused olid kohustuslikud, et leevendada Jumala viha või kindlustada Tema poolehoid, nagu oleks Jumal inimene, keda saab pisiasjadega vihastada või kingituste või enesenuhtlemisega lepitada! Ltu 276.3
Järgnevad sajandid nägid Roomast alguse saanud õpetustes pidevat eksituse suurenemist. Juba enne paavstluse rajamist olid paganfilosoofide õpetused pälvinud tähelepanu ja avaldanud mõju kogudusele. Paljud, kes väitsid end olevat pöördunud, hoidsid ikka veel kinni oma paganliku filosoofia tõekspidamistest ning mitte üksnes ei uurinud neid ise jätkuvalt, vaid sundisid neid peale ka teistele kui mõjuvõimu laiendamise vahendeid paganate üle. Nii toodi kristlikku usku tõsised eksitused. Silmapaistvamad neist olid usk inimese loomupärasesse surematusesse ja tema teadvusele surmas. See õpetus pani aluse, millele roomakatoliku kirik rajas pühakute poole palvetamise ja neitsi Maarja jumaldamise. Sellest võrsus ka eksiõpetus igavesest piinast lõplikult meeltparandamatute jaoks, mis liideti varakult paavstliku usuga. Ltu 276.4
Siis valmistati teed veel ühe paganluse leiutise sissetoomiseks, mille roomakatoliku kirik nimetas puhastustuleks ning mida kasutas kergesti tüssatavate ja ebausklike rahvahulkade hirmutamiseks. Selle eksiõpetusega kinnitatakse, et on olemas piinamiskoht, kus igavest hukatust mitte ärateeninud hingi karistatakse pattude eest ja millest võetakse nad taevasse siis, kui on roojusest puhtaks saanud. Ltu 277.1
Kuid roomakatoliku kirik vajas veel üht väljamõeldist, et lõigata kasu oma poolehoidjate hirmudelt ja pahedelt. Selleks oli indulgentside õpetus. Täielikku mineviku, oleviku ja tuleviku pattude kustutamist ning kõigist piinadest ja karistustest vabanemist lubati kõigile, kes astuvad paavsti sõtta tema ilmaliku valitsusala laiendamiseks, tema vaenlaste karistamiseks või nende hävitamiseks, kes julgevad eitada tema vaimulikku ülemvõimu. Inimestele õpetati, et kirikule raha makstes võivad nad end patust vabastada ning samuti päästa oma lahkunud sõprade hinged, keda hoiti piinavates leekides. Niisuguste vahenditega täitis roomakatoliku kirik oma varakambrid ning tagas suurejoonelise, luksusliku ja pahelise elu neile, kes nimetasid end Tema esindajateks, kel polnud, kuhu oma pead panna. Ltu 277.2
Püha õhtusöömaaja piibellik korraldus asendati missa ebajumalateenistusliku ohvriga. Paavsti preestrid teesklesid, et muudavad oma mõttetu näitemänguga lihtsa leiva ja veini tegelikult Kristuse ihuks ja vereks. Jumalateotuslikus jultumuses väitsid nad avalikult, et neil on vägi “luua Loojat”. Kõigil kristlastel kästi surma ähvardusel omaks võtta usk sellesse kohutavasse, taevast teotavasse eksiõpetusse. Keeldujad heideti leekidesse. Ltu 277.3
Paavstluse hiilgeaeg oli maailma moraalne kesköö. Pühakiri oli peaaegu tundmatu mitte üksnes rahva, vaid ka preestrite hulgas. Nagu vana aja variserid, nii vihkasid ka paavstlikud juhid valgust, mis oleks ilmsiks toonud nende patud. Jumala Seadus, õiguse mõõdupuu, oli kõrvaldatud, nende oma võim oli piiritu ning nende pahelisus ääretu. Võimutsesid pettus, ahnus ja liiderlikkus. Inimesed ei kohkunud tagasi ühegi kuriteo eest, millega nad saavutasid jõukuse või positsiooni. Paavstide ja prelaatide paleed olid kõige nurjatuma liiderlikkuse toimumispaigad. Mõned valitsevatest paavstidest olid süüdi nii eemaletõukavates kuritegudes, et ilmalikud valitsejad püüdsid neid kiriku aukandjaid ametist kõrvaldada kui liiga alatuid koletisi, et neid troonil taluda. Sajandeid ei toimunud mingit progressi teaduses, kunstis ega tsivilisatsioonis. Kristlaskonnale oli laskunud moraalne ja intellektuaalne halvatus. Ltu 278.1