Jumala eelhoolitsuse tõttu otsustas Luther külastada Roomat. Paavst oli lubanud patukustutuskirja kõigile, kes tõusevad põlvedel üles trepist, mida nimetati Pilaatuse trepiks. Ühel päeval oli Luther just seda tegemas, kui talle tundus, et talle ütles äkki üks kõuena kõlav hääl: “Õige jääb usust elama!” Ta hüppas häbis ja õuduses jalule ning põgenes oma rumaluse näitelavalt. See tekst ei kaotanud kunagi väge tema hinge üle. Sellest ajast peale mõistis ta selgemini kui kunagi varem inimeste tegudele lootmise ekslikkust päästmisel ja vajadust pideva usu järele Kristuse teenetesse. Tema silmad olid paavstluse saatanlike eksiarvamuste suhtes avanenud ega pidanud enam kunagi sulguma. Kui ta keeras roomakatoliku kirikule selja, oli sellest ära pöördunud ka ta süda ning sellest ajast peale muutus vahe aina suuremaks, kuni ta katkestas ühenduse paavstliku kirikuga. Ltu 284.1
Pärast Roomast naasmist sai Luther Wittenbergi ülikoolis teoloogiadoktori kraadi. Nüüd oli tal suurem vabadus kui eales varem pühenduda Pühakirjale, mida ta armastas. Ta oli andnud pühaliku tõotuse uurida Jumala Sõna hoolikalt ja kuulutada kogu oma elu täpselt seda, mitte paavstide ütlusi ja doktriine. Ta polnud enam pelgalt munk või professor, vaid Piibli volitatud kuulutaja. Ta oli kutsutud karjasena toitma Jumala karja, kes tundis nälga ja janu tõe järele. Ta kuulutas kindlalt, et kristlased ei tohiks vastu võtta ühtki muud õpetust, kui ainult neid, mis tuginevad Pühakirja autoriteedile. Need sõnad olid hoop otse paavstluse ülemvõimu alusele. Neis oli reformatsiooni oluline põhimõte. Ltu 284.2
Nüüd asus Luther julgelt tõekaitsja tööle. Tema häält kuuldi kantslist tõsistes, pühalikes hoiatustes. Ta näitas inimestele patu ründavat olemust ja õpetas, et inimesel on ise, oma tegude abil, võimatu süüd vähendada või karistusest mööda hiilida. Ainult kahetsus Jumala ees ja usk Kristusesse võivad patuse päästa. Kristuse armu ei saa osta, see on tasuta and. Ta andis inimestele nõu mitte osta patukustutuskirju, vaid vaadata usus ristilöödud Lunastajale. Ta jutustas enda piinarikkast kogemusest otsida asjatult päästmist enda alandamise ja kahetsemise teel ning kinnitas kuulajatele, et endast eemale vaadates ja Kristusesse uskudes leidis ta rahu ja rõõmu. Ltu 285.1
Lutheri õpetused äratasid mõtlevate inimeste tähelepanu kogu Saksamaal. Tema jutlustest ja kirjutistest särasid valguskiired, mis äratasid ja valgustasid tuhandeid. Elav usk asus surnud vormilikkuse asemele, milles kirik oli nii kaua kinni olnud. Iga päevaga vähenes inimestes usaldus roomakatoliku.kiriku ebausu suhtes. Eelarvamuste barjäärid hakkasid lagunema. Jumala Sõna, millega Luther katsus läbi kõik õpetused ja väited, oli nagu kaheteraline mõõk, mis lõikus inimeste südamesse. Kõikjal tärkas igatsus vaimuliku progressi järele. Igal pool oli niisugune nälg ja janu õiguse järele, nagu seda polnud kaua aega nähtud. Inimeste pilgud, mis olid nii kaua olnud suunatud inimeste kombetalitustele ja inimestest vahendajatele, pöördusid nüüd kahetsuses ja usus Kristuse kui ristilöödu poole. Ltu 285.2
Reformaatori kirjutised ja õpetus levisid iga kristliku rahvani. Ta teosed levisid Šveitsi ja Hollandisse. Nende koopiad jõudsid Prantsusmaale ja Hispaaniasse. Inglismaal võeti tema õpetused vastu elu sõnana. Tõde levis ka Belgiasse ja Itaaliasse. Tuhanded virgusid surmataolisest tardumusest usuelu rõõmu ja lootusesse. Ltu 285.3