Roomakatoliku kirik kavatses Lutheri hävitada, kuid Jumal oli tema kaitsja. Tema õpetusi kuuldi igal pool — kloostrites, kodudes, aadlike lossides, ülikoolides ja kuningate paleedes — ning õilsad mehed toetasid igati tema püüdlusi. Ltu 286.1
Pöördumises Saksa keisri ja aadlike poole kristluse reformatsiooni kaitseks kirjutas Luther paavsti kohta: “Kohutav on vaadata inimest, kes nimetab end Kristuse asemikuks, niisuguses toreduses, millega võrdset pole ühelgi imperaatoril. Kas see sarnaneb siis vaese Jeesuse või tagasihoidliku Peetrusega? Ta on, nagu väidetakse, maailma valitseja! Kuid Kristus, kelle asemikuks olemisest ta kiitleb, on öelnud: “Minu riik ei ole sellest maailmast.” Kas saab asemiku võimupiirkond olla suurem kui temast kõrgemal seisjal?” Ltu 286.2
Ülikoolidest kirjutas ta nii: “Ma kardan väga, et ülikoolid on põrguväravad, kui nad ei tegutse usinalt Pühakirja selgitamise nimel ega vajuta seda noorte südamesse. Ma ei soovita kellelgi panna oma last sinna, kus Pühakiri ei ole tähtsaimal kohal. Iga institutsioon, kus inimesed ei ole lakkamatult Jumala Sõnaga hõivatud, muutub paratamatult rikutuks.” Ltu 286.3
See pöördumine levis kiiresti üle kogu Saksamaa ja avaldas inimestele võimsat mõju. Kogu rahvas tõusis, et koguneda refor-matsiooni lipu ümber. Lutheri kättemaksuihast põlevad vastased õhutasid paavsti kasutama tema vastu otsustavaid abinõusid. Anti välja dekreet, et Lutheri õpetused tuleb kohe hukka mõista. Reformaatorile ja tema poolehoidjatele anti kuuskümmend päeva aega ning kui nad selle jooksul õpetustest lahti ei ütle, heidetakse nad kõik kirikust välja. Ltu 286.4
Kui paavsti bulla jõudis Lutherini, ütles ta: “Ma põlgan ja arvustan seda kui jumalakartmatut ja võltsi. ... Kristus ise on selles hukka mõistetud. ... Ma talun rõõmuga niisugust kahju hea eesmärgi nimel. Ma tunnen juba südames suuremat vabadust, sest lõpuks ometi ma tean, et paavst on antikristus ja et tema troonil on Saatan ise.” Ltu 286.5
Kuid Rooma paavstil oli siiski võim. Vangla, piinamine ja mõõk olid tõhusad relvad alistumisele sundimisel. Kõik näis viitavat sellele, et reformaatori töö jõuab lõpule. Nõrgad ja ebausklikud värisesid paavsti dekreedi ees ning kuigi Lutheri suhtes oli üldine poolehoid, pidasid paljud elu liiga kalliks, et sellega reformatsiooni nimel riskida. Ltu 287.1