Kõikjal kuuldi läbilõikavat tunnistust hoiatamas patuseid, nii ilmalikke kui ka kirikute liikmeid, et nad põgeneksid tulevase viha eest. Sarnaselt Kristuse eelkäija Ristija Johannesega panid jutlustajad kirve puu juurte külge ja innustasid kõiki kandma meeleparanduse vilja. Nende ärevad üleskutsed olid silmatorkavas kontrastis populaarsetest kantslitest kõlavate rahu ja turvalisuse kinnitustega ning igal pool, kus sõnumit kuulutati, liigutas see inimesi. Ltu 298.1
Pühakirja lihtne, selge tunnistus, mida toetas Püha Vaimu vägi, oli niivõrd veenev, et vähe oli neid, kes suutsid täielikult vastu seista. Religiooniprofessorid ärkasid oma võltsturvalisusest. Nad märkasid oma tagasilangust, ilmalikkust ja uskmatust, uhkust ja isekust. Paljud otsisid Issandat kahetsuse ja alandusega. Kiindumus, mis oli nii kaua klammerdunud maiste asjade külge, suunati nüüd taevale. Jumala Vaim oli nende peal ning pehmendatud ja alistatud südamega ühinesid nad hüüdega: “Kartke Jumalat ning ülistage teda, sest tema kohtumõistmise tund on tulnud.” (Ilmutuse 14:7) Ltu 298.2
Patused küsisid nuttes: “Mida me peame tegema, et päästetud saada?” Need, kelle elu oli olnud täis ebaausust, soovisid seda väga hüvitada. Kõik, kes leidsid rahu Kristuses, igatsesid õnnistusi teistega jagada. Vanemate südamed pöördusid laste poole ja laste südamed vanemate poole. Uhkuse ja tagasihoidlikkuse barjäärid pühiti minema. Tehti südamest tulevaid ülestunnistusi ning pereliikmed tegutsesid nende pääste nimel, kes olid neile kõige lähemal ja kõige kallimad. Ltu 298.3
Tihtipeale oli kuulda tõsise eestpalve häält. Kõikjal olid inimesed sügavas hingeahastuses ja anusid Jumalat. Paljud võitlesid kogu öö palves kinnituse pärast, et nende patud on andestatud, või sugulaste või lähedaste pöördumise pärast. See tõsine, otsusekindel usk saavutas eesmärgi. Kui Jumala rahvas oleks jätkuvalt palves nii püsiv olnud ja oma anumisi armu aujärje ette saatnud, siis oleks nende valduses palju rikkalikumad kogemused kui praegu. Liiga vähe on palvet, liiga vähe tõelist patutunnetust ning elava usu puudus jätab paljud ilma armust, mida meie armuline Lunastaja nii heldelt jagab. Ltu 298.4
Kõik inimklassid tunglesid adventistide koosolekutele. Rikkad ja vaesed, kõrged ja madalad olid eri põhjustel innukalt kuulamas teise tuleku õpetust. Issand hoidis vastupanuvaimu kontrolli all, kui Tema sulased selgitasid oma usu põhjendusi. Mõnikord jäid tööriistad nõrgaks, kuid Jumala Vaim andis oma tõele väe. Kogunemistel oli tunda pühade inglite kohalolu ja usklikke tuli juurde iga päev. Kui korrati Kristuse peatse tuleku tõendeid, kuulas tohutu rahvahulk pühalikke sõnu hingetus vaikuses. Tundus, et taevas ja maa lähenevad teineteisele. Jumala vägi oli tuntavalt vanade, noorte ja keskealiste peal. Inimeste huulilt tõusis ülistus ja kõlas rõõmsalt läbi vaikse õhtuõhu. Keegi neil koosolekutel käinuist ei suuda neid sügava liigutuse hetki iial unustada. Ltu 299.1