Kristuse tuleku kindla aja kuulutamine kutsus esile paljude inimeste suure vastuseisu, alates jutlustajast kantslis kuni kõige hoolimatuma ja jumalakartmatuma patuseni. “Seda päeva või tundi ei tea keegi!” kõlas ühtviisi nii silmakirjaliku jutlustaja kui ka jultunud pilkaja suust. Nad sulgesid oma kõrvad nende selgetele ja kooskõlalistele selgitustele, kes viitasid prohvetlike perioodide lõppemisele ja märkidele, mida Kristus ise oli oma tuleku tähisteks nimetanud. Ltu 299.2
Paljud, kes väitsid, et armastavad Päästjat, teatasid, et neil pole midagi Tema tuleku kuulutuse vastu, nad on üksnes täpse aja vastu. Jumala kõikenägev pilk luges nende südant. Nad ei soovinud kuulda, et Kristus tuleb maailmale õiguses kohut mõistma. Nad olid olnud ustavusetud sulased, nende teod ei talunud südameid läbiuuriva Jumala ülevaatust ja nad kartsid kohtumist oma Issandaga. Sarnaselt juutidega Kristuse esimese tuleku ajal ei olnud nad valmis Jeesust vastu võtma. Saatan ja tema inglid juubeldasid ning pilkasid Kristust ja pühi ingleid, et end kristlaseks nimetavad inimesed armastasid Teda niivõrd vähe, et ei oodanud Tema ilmumist. Ltu 299.3
Ustavusetud vahimehed takistasid Jumala töö edenemist. Kui inimesed äratati ja nad hakkasid otsima päästeteed, astusid need juhid nende ja tõe vahele ning püüdsid nende hirme Jumala Sõna vääriti tõlgendades vaigistada. Selles töös ühines Saatan pühitsemata jutlustajatega, hüüdes: “Rahu, rahu!”, kui Jumal ei olnud rahust rääkinud. Nagu variserid Kristuse ajal, keeldusid paljud ise taevariiki sisenemast ja takistasid neid, kes soovisid seda teha. Nende inimeste veri nõutakse nende käest. Ltu 300.1
Kus iganes tõesõnumit kuulutati, võtsid selle esimesena vastu kirikute kõige alandlikumad ja pühendunumad liikmed. Need, kes ise Piiblit uurisid, nägid paratamatult, et prohvetikuulututuste populaarsete arusaamade olemus ei ole piibellik. Kui inimesi ei petnud vaimulike pingutused usku valesti esitada ja moonutada ning nad uurisid ise Jumala Sõna, oli vaja adventõpetust üksnes Pühakirjaga võrrelda, et tõestada selle jumalik autoriteet. Ltu 300.2
Paljusid kiusasid taga nende uskmatud kaasliikmed. Kirikus positsiooni säilitamiseks nõustusid mõned olema oma lootuse suhtes vait, kuid teised tundsid, et ustavus Jumalale keelas neil varjata tõdesid, mis olid nende hoolde usaldatud. Polnud just vähe neid, kes heideti kirikust välja üksnes sel põhjusel, et nad väljendasid oma usku Kristuse tulekusse. Neile, kes talusid usu läbikatsumist, olid väga kallid prohveti sõnad: “Teie vennad, kes teid vihkavad, kes teid ära tõukavad minu nime pärast, ütlevad: “Issand olgu auline, et saaksime näha teie rõõmu!” Aga nad peavad jääma häbisse!” (Jesaja 66:5) Ltu 300.3
Jumala inglid jälgisid sügavaima huviga hoiatuse tulemusi. Kui kirikud hülgasid institutsioonina kuulutuse, pöördusid inglid neist kurbusega ära. Ometi oli kirikutes palju neid, keda ei olnud veel adventtõe suhtes läbi katsutud. Paljusid petsid abikaasa, vanemad või lapsed ning neid pandi uskuma, et isegi adventistide eksiõpetuste kuulamine on patt. Inglitel kästi nende inimeste järele ustavalt valvata, sest Jumala troonilt pidi paistma veel teinegi valgus. Ltu 301.1